Tekst, mida olen kuulnud loendamatutel kordadel näost näkku, telefonis ja kahjuks liiga palju lugenud ÜHEST IDEOLOOGIAST, MIDA SURUTAKSE PEALE VÄGISI, seda nii Lastemuuseumi (Millamiia), laste tegevusrühmade (loovustuba jms), lasteaedade juhatajate ja kasvatajate, mängutubade omanike, haridusministeeriumi töötajate ja muidugi kõikide lugupeetud sundintegratsiooni teostajate poolt!
Miks olen aga eriti löödud – kuna seekord tuli see jutt, et „Unistused muudavad maailma“ Põnnikoolist! Arvasin naiivselt, et erakoolid on ometi jäänud puutumata sellest riiklikust sundintegratsiooni „suurepärasest“ ideoloogiast, aga eksisin! Nimelt: kui ma tagasihoidlikult uurisin, kas kusagil on mõni rühm, kus oleksid ainult eesti keelt või muid euroopa keeli (või eesti murdeid) rääkivad lapsed – sest, nagu teate ja nagu eelmises tunnis kogesin, on see „multikultuursus“ Eestis ju alati venekeelne – siis vastati mulle selle peale juba 100 korda kuuldu (tavaliselt lisatakse veel ka, et meil on Kanada mudel, lubage naerda, ja et rahvuse järgi me ei erista, ometi on meil rahvusriik nagu enamik Euroopa riike, ainukese vahega, et Euroopa riigid on 90% homogeensed rahvusriigid vs. Eesti väidetava 65% eestlastega rahvastikust, kus ka rahvuse järgi enam eristada ei tohi). Seega: kui küsisin, kas on mõnda rühma, kus laps saaks olla koos eesti või muid euroopa keeli rääkivate lastega, mitte venekeelsete lastega, sain sellise vastuse:
„Teisipäevase rühma õpetaja on sama kes neljapäevalgi. Kui mõnes meie eelkooli rühmas on lapsi, kelle emakeel ei ole eesti keel, on see ju teistele lastele ainult silmaringi avardav ja sallivust õpetav kogemus.“
Minu laps käib kuni 3-aastaste laste rühmas, nii et näen – poliitiline ideoloogiline töötlemine algab juba palju varem, et rahvusi ei eristata ja et okupatsiooniaegne, Vene Föderatsiooni riigikeel on „avardav“ ja kui lapsevanem nt tahaks ise otsustada, mis keeli ta laps õpib (näiteks võib-olla hoopis võrokeste keelt), siis see ei ole „salliv“ jne. Põhiküsimus on selles, et see toimub SUNDUSLIKULT JA ILMA VALIKUTA. Demokraatlikus riigis peaks olema võimalus valida, mis keeli oma lapsele õpetada, ent Eestis (Tallinnas) on nii, et kui ei taha sõimest peale vene keelt, siis praktikas tähendaks see, et laps ei käigi kuskil – ei põnnikoolis, ei huviringides, rääkimata lasteaiast.
