Pöördumine seoses Reformierakonna fraktsiooni eelnõuga “Ettepanek Vabariigi Valitsusele Eesti alus- ja koolihariduse ühtseks ja eestikeelseks muutmiseks”

Lugupeetud Riigikogu liige!

Pöördumine seoses Reformierakonna fraktsiooni eelnõuga „Ettepanek Vabariigi Valitsusele Eesti alus- ja koolihariduse ühtseks ja eestikeelseks muutmiseks“ 243 OE, mis sellel nädalal Riigikogu saali jõuab. 

Juhime Teie tähelepanu, et antud eelnõu on Eesti põhiseaduse preambulaga ja Eesti riigi loomise eesmärgiga, milleks on eesti keele, kultuuri ja väikerahva säilimine läbi aegade, teravas vastuolus.

Nagu seisab eelnõule lisatud seletuskirjas, on eelnõu eesmärgiks lisaks üldisele eestikeelsele kooliõpetusele ka ühtse eestikeelse haridusruumi loomine, mis eelnõu esitajate arvamuse kohaselt väldib segregatsiooni ning tekitab ühise „kultuuri- ja komberuumi“¹. Ehkki ei eelnõus ega seletuskirjas pole täpsemini selgitatud „ühtse eestikeelse haridusruumi“ olemust ja ülesehitust, nagu järeldub eelnõu algatanud fraktsiooni poliitikute sõnavõttudest, tähendab see nende nägemuses praktikas eesti- ja muu- (valdavalt vene) keelsete laste ühiseid koole ja klasse ning õppekavu. Väidame, et ülaltoodud eesmärk ei ole nende vahenditega põhimõtteliselt saavutatav ning tegelik tulemus võib olla soovitule vastupidine.

Teatud eraldatus on erinevate kultuuride olemasolul paratamatu². Kultuurimuutuste ajategur on kultuuri olemusest tingituna mitu inimpõlve³. Üldine eestikeelne kooliharidus ja vastavad õppekavad annavad võimaluse eri kultuurirühmade läbikäimiseks ja teatud mõistmise tekkeks, mitte enamat (vähemalt esimese põlvkonna ajal). Seega on üldine eestikeelne kooliharidus vaieldamatult vajalik, mida rõhutati ka eelnõu seletuskirjas. Seletuskirjas mainitud kultuuride ühtlustamine aga nähtavas tulevikus saavutatav ei ole, ent see ei tohikski eesmärgiks olla. Me ei tohiks taotleda venelaste sundeestistamist, küll aga koos elamiseks ja kodakondsuse saamiseks vajaliku nendepoolse mõistmise saavutamist⁴. Ja nagu öeldud, ei ole see ka võimalik. Praktikas kinnitavad seda vastavate katsete ebaõnnestumised nii välismaal (A. Merkeli kuulus „Multikulti ist gescheitert“) kui Eestis (meenutan 2000. a alguse järjestikuste rahvastikuministrite nurjunud ponnistusi). 

Eestis on okupatsiooni taagana ja anomaaliana kogu Euroopas vaid 890 000 eesti keelt emakeelena kõnelejat ja pea 400 000 idaslaavi, peamiselt ühe suurrahva ehk vene keelt ema-/kodukeelena kõnelevat inimest.⁵ Teadusuuringute järgi on võimalik integreerida 5%, väga julgelt pakkudes 10%. Erinevaid rahvaid, peamiselt endistest SRÜ riikidest, kes kõnelevad vene keelt emakeelena/kodukeelena on Eestimaa pealinnas erinevate statistikate järgi 40%–49%. Ida-Virumaal on venekeelsete osakaal 85%. (Venekeelsete osakaal kasvab siseministeeriumi 2020. aasta andmetel kiiresti – ainuüksi viimase kolme aastaga on toodud Eestisse Rakvere linna jagu peamiselt venekeelseid elanikke, kes on siia elama jäänud.) 

Selliste osakaalude juures oleks eelnõuga koos vajalik esitada mõni TEADUSLIK UURING, mis tõetaks, et selline eksperiment lastega, ehk sellise osakaalu integreerimine on kuskil teostatud  nii, et säiliks ka eestlus. Või oleks hea tuua mõni näide, KUSKOHAS MAAILMAS ON EESKUJU, KUS SELLISTE OSAKAALUDE PUHUL ON LOODUD „ÜHTNE“ JA „SIDUS“ KOOLI HARIDUSSÜSTEEM? Ühiskondlikeks eksperimentideks, eriti lastega eksperimenteerimiseks, peavad olema teaduslikud põhjendused või edukalt toimivad eeskujud – täna aga ei ole ükski ühtse kooli nn professor ega integratsiooniekspert, rääkimata poliitikutest, suutnud sellist uurimust või eeskuju välja tuua.

Seaduseelnõu sisse andnud Reformierakonna poliitikud räägivad, et „eesti ja idaslaavi lapsed peavad rohkem segunema“. Ühtne kool Tallinnas tähendaks siinset demograafilist olukorda arvesse võttes siis 50 eesti/50 idaslaavi klasse, kus eesti lapsed peaksid kasvama ja õppima venekeelse keelekeskkonnaga koolides, kuigi ENSV lõppes ometi pea 30 aastat tagasi! 

Teame ju igapäevaelust ja kasvõi Tallinna Linnavolikogu tööst, et kui kusagil on rohkem kui 2–3 venekeelset, siis räägivad nad omavahel vene keeles. Sedasama kinnitavad lasteaia- ja kooliõpetajad, et niipea kui klassis on üle 2–3 venekeelse, hakkavad nad omavahelises suhtluses rääkima vene keeles. Kuidas plaanitakse tagada eestikeelne keelekeskkond sellistes ühtsetes koolides? 

Ida-Virumaa näitel teame ka, et eesti koolid on seal kadunud, sest need on täitunud vene emakeelega lastega, mistõttu kooli keelekeskkonnas domineerib vene keel ja eesti lapsevanemad, kes ei soovi oma lapsi venestada, on sageli sunnitud sõitma kaugele veel alles jäänud väikestesse külakoolidesse. Vastasel korral kasutataks eesti lapsi„eesti koolides“ ära lihtsalt keeleõpetajatena nende endi arengu arvelt. Kuigi poliitikutele meeldib eksitada avalikkust Ida-Virumaa puhul multikultuursusest rääkides, on tegelikult tegemist kahjuks monokultuurse venekeelse keskkonnaga. 

Eeskuju osas mainivad paljud Kanada mudelit. Kanadas integreeruvad Euroopa kolonistidest mitmekümne miljonilised suurrahvused, prantslased ja inglased – põlisrahvad aga elavad oma reservaadis, viimases kohas, kus Kanada põlisrahvaste keel ja kultuur saab õitseda. Kohas, kuhu kolonistidel ei ole asja. Kanada põliselanikke, kellel on õigus oma reservaatides oma kultuuri säilitada, on 1,6 miljonit ehk poole rohkem kui eestlasi. Keegi ei tuleks selle peale, et Kanada põlisrahva lapsed sundintegratsiooni käigus ühtsesse kooli segada. 

Rääkides veel teadusest. Kui kallata pooleldi täis piimaklaasi kolmandik või pool vett, ei ole see enam piim, vaid piimalurr. Samamoodi on ka eesti ja vene kultuuriidentiteediga – need lahustuvad postsovetlikuks lurriks. Vene kultuuriidentiteet säilib lõpututes avarustes Eestist ida pool. Aga kus säilib Eesti kultuuriidentiteet säilib? 

On äärmiselt lühinägelik ja rumal võtta eeskujuks mitmekümne miljonilisi Euroopa suuri koloniaalriike nagu Prantsusmaa, Itaalia, Saksamaa jne, kes integreerivad maksimaalselt paari protsenti erinevaid rahvusi oma rahvastikust, olles ise 90% homogeensed rahvusriigid, mitte alla 65% emakeelt rääkijate osakaaluga nagu Eestis, kus elab Euroopa üks vanimaid ja väiksemaid põlisrahvusi ja kus tegelikult põhiseaduse preambula vastaselt tegeletakse Eesti kultuuriidentiteedi lahustamise ja eesti keele positsiooni nõrgestamisega suurkeelse keelekeskkonnaga koolide läbi. 

Ka 30 aastat taasiseseisvumisest on tõestanud, et Eestimaa linnades, kus venekeelsete osakaal on 5%–10%, on nad integreerunud. Pealinnas ja Ida-Virumaal aga ei ole suutnud venekeelseid integreerida ei õpetajad, poliitikud ega integratsioonigurud, ega ka meeletud summad, mis sellele on kulutatud. Põhjus on selles, et nii suurt osakaalu ei olegi võimalik integreerida – see on nagu füüsikaseaduste vastane utoopia. On lubamatu, et nüüd tahetakse panna see kohustus eesti lastele. EESTI LAPSED EI OLE LÕIMUMISPOLIITIKA TÖÖRIISTAD! 

Selle eelnõuga peavad eesti lapsed tegema seda, millega täiskasvanud toime ei tulnud, kusjuures nad peavad seda tegema oma põhitöö – õppimise – kõrvalt! Tahaks meenutada, et koolilaste põhitegevus peab olema õppimine, kooli põhitegevus aga laste õpetamine, mitte sundintegreerimine. Kujutada ette, et „integreerimisega“ tegelemine neid ei mõjuta, on täiesti naiivne või vastutustundetu. Tagajärjeks on nii koolihariduse allakäik (unustage head PISA testide tulemused) kui ka ühiskondlike pingete kasv.

Juhime heade riigikogu liikmete tähelepanu asjaolule, et Eestis 26.09.1991 jõustunud ÜRO laste õiguste konventsioon sätestab:

„… võttes arvesse iga rahva traditsioonide ja kultuuriväärtuste tähtsust lapse kaitsmisel ja tema harmoonilises arengus …

Kellelgi ei ole õigust kasutada last ära omakasupüüdlikel eesmärkidel …“ Seega eesti laste ärakasutamine muulastele keeleõpetamise tööriistadena on seadusevastane ja laste õiguste rikkumine. 

Juba praegu, isegi ilma ühtse koolihariduseta, ütlevad Tallinna kooliõpetajad: „Selles suhtes on olukord nukker, et kooli koridorides kuuleb kohati liiga palju vene keelt. Eesti keele rääkimist ainetunni väliselt aga nõuda ei saa. Ainetunnis tuleb rääkida eesti keeles, kuid vahetunnis jm võib vabalt rääkida vene keeles. Selle keelamine läheks vastuollu põhiseadusega. Kohati on tõesti tunne, et eesti laps on Eesti koolis vähemate õigustega. Vene emakeelega laps võib saada lisatunde eesti keelele (mis tuleb tihtipeale kooli eelarvest, ehk kannatab eesti laps), venekeelsest koolist Eesti gümnaasiumisse tulnud õpilane saab sooritada madalama tasemega riigieksami eesti keeles /…./ Mina leian, et tuleks sisse seada nõue, et eesti õppekeelega kooli õppima tulev laps oskab piisaval tasemel eesti keelt. Vene lapsevanem peab mõistma, et Eesti koolis mitte ei õpita eesti keelt, vaid õpitakse eesti keeles. Kahjuks paljud sellest aru ei saa.“

Niikaua, kuni Eesti riik raiskab miljoneid eesti keele õppele, aga ometi pakub kõiki teenuseid ka vene keeles ja võimaldab venekeelsetel kogu elu elada mugavalt ilma sõnagi eesti keelt oskamata, on ühtne kool vaid eesti laste venestamine. 

Reformierakonna poolt esitatud seaduseelnõu seletuskirjas on kahjuks ka lausa tõde moonutavaid fakte: 

„Eestikeelsele õppele üleminekud on tagasi lükatud, ehkki Eesti ühiskond on selgelt väljendanud oma valmisolekut eestikeelsele õppele üleminekuks. 80% Eesti elanikkonnast soovib, et eestikeelne õpe algaks lasteaias.“ Siiski on samas artiklis, millele seletuskiri viitab, ka öeldud, et vaid ¼ eestlastest soovib segaklasse. Nagu head rahvasaadikud teavad, ei saa praegu Eesti lastaia- ja koolijuhid teise emakeelega lastele „ei“ öelda. Seega: seni, kuni ei ole eesti lasteaedu ja koole kaitsvat seadusandlust, oleks ühtse eestikeelse kooli kehtestamine otseselt eestlastest lastevanemate soovide vastane, rääkimata eestlaste laste arengu pidurdamisest ja nende soome-ugri kultuuriidentiteedi venestamisest. 

Juba täna on Eestimaa pealinnas pea võimatu leida mänguringi, põnnikooli, lasteaiarühma, kus laps ei peaks kasvama osaliselt venekeelses keelekeskkonnas. Ametnikud nimetavad seda „rikastavaks“ ja lapsele „sallivust“ õpetavaks. Iga intelligentne inimene teeb vahet võõrkeele oskusel ja keelekeskkonnal, kus laps on sunnitud viibima. Samamoodi on igas demokraatlikus riigis lapsevanematel õigus valida, missuguseid võõrkeeli oma lapsele õpetada – ei saa olla nii, et Eesti põnnikool tähendab automaatselt seda, et 90% juhtudest  peab eesti laps õppima osaliselt venekeelses keskkonnas, kuna venekeelsed lapsed räägivad omavahel ning nende vanemad oma lastega iseenesest mõistetavalt ju oma emakeeles. Valikuvõimalus vene keelele on Tallinnas see, et laps istub kodus. 

Lasteaiad

Seaduseelnõu seletuskiri väidab: „Erinevate riikide kogemused ja paljud uurimused näitavad, et keeleõpe on kõige tõhusam lasteaias, kus

keel omandatakse mängeldes lühikese ajaga.“ Tegelikult kinnitavad lasteaiaõpetajad oma praktikast johtuvalt, et keelt saab omandada juhul, kui rühmas ei ole üle 2 muulase. Tallinnas ja Ida-Virumaal eesti lapsi kahjuks enam mänglemiseks ei jagu. Veelgi enam: eesti lasteaedade täitmine muukeelsete lastega pidurdab otseselt eesti laste arengut, heaolu ja õppimisvõimalusi. Ilma vähimagi teadusliku uuringu aluseta väidavad osad lastega ohtlikku eksperimenteerimist harrastavad integratsioonigurud, osad poliitikud ja HTM ametnikud, justkui peaksid lapsed üksteisele keelt õpetama. See on nonsenss. Lasteaialapsed alles ise õpivad oma emakeelt. Keeleteadlased ütlevad, et täiskasvanu kõne on lapse kõnele näidiseks. 1,5–2-aastane, kes lasteaeda tuleb, saab küll oma emakeelest aru, kuid tihti veel ise laitmatult või üldse ei räägi ehk talle endale tuleb veel tema emakeelt õpetada. Võõrkeele õpetamisel on aluseks piisav emakeele oskus. Ka eesti lapse kõne komponente (sõnavara, grammatikat, hääldust ja lausemalle) tuleb edasi kujundada, et laps areneks ja valdaks oma emakeelt järjest kõrgemal tasemel. Tallinnas ei saa eesti lapsed mitmes linnaosas enam omandada vajalikul määral oma emakeelt, millega on ohtu seatud ka nende vaimne areng ning koolis hakkamasaamine. Kasutada eesti lapsi, kes alles ise peavad oma emakeelt õppima, lõimumispoliitika tööriistana on kuritegelik ja laste õiguste vastane tegevus, mis kahjustab nende arengut. Meil on kujunenud aga olukord, kus Mustamäe eestikeelses lasteaias ütles direktor õpetajale, et rääkigu 5–6-aastaste eesti rühmas lihtsustatud eesti keelt, et liiga suur hulk rühma võetud muulasi aru saaksid. 

Lasnamäe, Õismäe, Mustamäe, Kristiine ja aina enam ka teiste Tallinna piirkondade eestikeelsetes lasteaedades ei saa paljud lapsed ka lihtsustatud eesti keelest aru. Nüüd plaksutavad aga paljud käsi ja hõiskavad, et eesti lapsed saavad selgeks vene keele. Kas aga see on see vene keel, mida soovime õpetada? Paljud õpetaja rolli pandud venekeelsed lapsed ei räägi ka seda keelt emakeelena ja hästi ning nagu öeldud: täiskasvanu kõne peab olema rääkima õppivale lapsele näidiseks. 

Lasnamäel on eestikeelsesse rühma tööle võetud eesti keelt vajalikul määral mitte oskavad õpetajad. Eesti keelt oskavate õpetajate abid, kelle töökohustuste hulka kuulub samuti lastega suhtlemine ehk neile eesti keele õpetamine, hakkavad ka eestikeelsetes rühmades vähemusse jääma. 

Reformierakonna seaduseelnõu seletuskiri ütleb: „Alushariduse ühtseks ja eestikeelseks muutmine on võimalik kiiremini, sest tööjõu koolituse vajadus on kitsamalt piiritletud: vaja on eesti keelt kõrgtasemel oskavaid lasteaiaõpetajaid ja  heal tasemel oskavaid õpetajaabisid.“ Lasteaiaõpetajal PEAB olema kõrgharidus ja pedagoogiline kompetents. Kuna sellise kvalifikatsiooniga lasteaiaõpetajaid ei jagu isegi eesti lasteaeda, siis tuleks vastuvõttu kindlasti vähemalt viiekordistada. Selle asemel et hakata pidurdama eesti laste arengut ja kasutama neid laste õigusi rikkudes ära keeleõpetajatena vanuses, mil nad alles ise peavad õppima oma emakeelt. Mis puudutab lasteaiaõpetaja abisid, siis Tallinnas on need paljudes eesti rühmades hoopis riigikeelt üldse mitte valdavad. Palk on lihtsalt nii väike, et valikut pole. 

Enamik lasteaiaõpetajaid ja väga paljud vanemad on seisukohal, et vene kodukeelega laste kvoot klassis peaks olema 1–2. Siis ei teki klassis oma venekeelset kogukonda ja tunniväline vaba vestluski kujuneb pigem eesti kui vene keeles. 

Lahendus lasteaedade probleemile:

1. Sõimed (vanuses 1–3 aastat) peaksid vastavalt võimalusele olema kõikide Eestimaal elavate rahvaste emakeelsed. Eesti sõimedesse ei tohiks muulaste lapsi võtta, sest eesti lapsed õpivad seal ise oma emakeelt – eesti keelt.

2. Alates 3ndast eluaastast muulastele riigikeele õppimise lasteaiad. 

3. Panna Eesti lasteaedade põhimäärusesse tagasi punkt, mille kohaselt võib ühes eestikeelses rühmas olla kuni 2 riigikeelt õppivat last alates 20 eestlasest lapse kohta. 

4. On vaja suurendada lasteaiaõpetaja õppekohtade arvu. Tublisid lasteaiaõpetajaks soovijaid jääb igal aastal ülikooli ukse taha sadades, kuid eesti keelt emakeelena rääkivaid või eesti keelt õpetajale nõutaval tasemel oskavaid õpetajaid on puudu. 

5. Seadusemuudatus, millega kiiresti kahanevale imepisikesele eesti põlisrahvale tagatakse igas Eestimaa piirkonnas ja igas Tallinnas piirkonnas vaid eestlaste lastele mõeldud lasteaiad. Eesti lastel peab olema õigus ainult eestikeelsele õppekeskkonnale. 

Koolid

Ühtse kooli arengukavad tegelevad avalikult Eesti kultuuriidentiteedi lahustamisega ja mõnel pool juba koguni üleskutsega eesti keelt lihtsustada. Aga miks peaksid eesti lapsed vabas Eestis käima koolis koos vene temperamenti ja kultuuri esindavate lastega, kelle pered elavad suures osas Kremli propaganda kanalite inforuumis ja kelle ajalookäsitus on eestlaste suhtes lugupidamatu ja solvav? Isegi kui vene lapsed räägivad eesti keelt, ei muuda see nende kultuurilist identiteeti. Ja ei tohigi muuta. Aga arvestades lähiajalugu kujutab see ohtu eesti laste identiteedile. 

Saaks ju hakkama, kui vene lapsi oleks 1–2, aga kuna neid on Tallinnaski sageli juba 30% ja enam, siis on vene laste kultuurilise identiteedi mõju eesti lastele murettekitav. Vene lapsed – isegi kui nad räägivad tundides eesti keeles – esindavad vene kultuuri ja slaavi mentaliteeti ning agressiivsemat ja valjemat temperamenti. Vene lapsi on kultuuriliselt kasvatatud n-ö karmi käega, mis ei ole soome-ugrilaste kasvatuspraktika. Vahetundides räägivad ju vene lapsed ikkagi vene keeles, nii nagu nende eesti keelt oskavad vanemad räägivad omavahel, mõned erandid kõrvale jättes, ikka vene keeles. Eesti peresid ja nende lapsi, kes tahavad käia vabas Eestis koolis koos teiste eesti lastega ja kes soovivad õigust eesti koolile ilma venelasteta, alavääristatakse ja sildistatakse „tagasihoidlikumate vaimsete võimetega õpilasteks“?⁶ Õõvastav on nõuda eesti lastelt, et nad aktsepteeriksid venelaste ajalookäsitust ning kasvaksid koolides, kus varjatakse kommunismi kuritegusid ja lubatakse tähistada 9. maid kui „fašismist vabastamise võidupäeva“, et vene õpilased ei tunneks ennast puudutatuna. Ei leidu ühtegi uuringut mitte kuskil maailmas, mis sellist ohtlikku eksperimenti eesti lastega toetaks. Vastupidi – ka liitkoolide uuringutest Ida-Virumaal on välja tulnud, et enim kannatavad vene kultuuriga kokku panemisel eesti lapsed.⁷

Reformierakond toob seaduseelnõu seletuskirjas välja asjaolu, et eesti- ja venekeelsed elavad veel mitmes kohas erinevates piirkondades, just nagu oleks tegemist millegi negatiivsega. Eestimaa kapitali ja võimu keskuses, ainsas pealinnas maailmas, kus saaks õitseda eesti keel, on reaalsuses kõige suuremaks probleemiks see, et eesti lastel ei ole emakeelset kasvukeskkonda. Avalikus ruumis enamikes linnaosades – pargis, restoranis, kohvikus, kaubanduses, mänguväljakul, bussis, muuseumides jne kõlab/kõlavad igal pool valjult idaslaavi keel(ed), info on kirjas ka vene keeles ning kõlaritest tuleb venekeelne reklaamtekst. Vene temperament on palju pealetükkivam ja esilekerkivam. Eesti lastel pole kasvukeskkonda, kus oma emakeelses keskkonnas suureks saada. Tallinn meenutab aina enam Vene Föderatsiooni linna, kus eestlased on arvult vähemusse ning tasasema temperamendi tõttu tagaplaanile jäämas. Eesti lastel on õigus oma emakeelsele keeleruumile! Sellises reaalsuses on Reformierakonna seaduseelnõus väljatoodu, mis muudaks lisaks avalikule ruumile ka lasteaedade ja koolide keelekeskkonnad veel enam venekeelseks, otseselt vastuolus eesti laste õigusega emakeelsele keelekeskkonnale.

Kõik rahvad on võrdsed ja rahvusvahelise õiguse järgi on igal rahval õigus olla ERINEV, pidada end erinevaks ja olla selliselt AUSTATUD. Nii nagu norralastel, itaallastel, venelastel ja kõikidel teistel maailma rahvustel on oma kodumaal koolid, kus lapsed saavad kasvada selle rahvuse kultuuri keskel koos sama kultuuritausta ja koos SAMA EMAKEELT RÄÄKIVATE LASTEGA, on see ka EESTI LASTE VÄÄRAMATU INIMÕIGUS. Eesti koolid peavad säilima, et eesti lastele oleks tagatud põhiseaduslik õigus EESTI KOOLILE. SAAMIDEL, ABORIGEENIDEL JA TEISTEL MAAILMA PÕLISRAHVASTEL ON OMAD KOOLID JA RESERVAADID (aborigeene muide on sama palju kui eestlasi, sealhulgas poolvenelasi), kuhu kolonistidel pole asja ja kus nad saavad oma kultuuriidentiteedi keskel kasvada. Ka eesti lastele peab jääma nende inimõigus EESTI KOOLILE JA EESTI KEELERUUMILE – see on ainus, mis tagab eestluse säilimise. 

Vene koolid peaksid olema eestikeelsed, aga kindlasti ERALDI, kus vene lapsed saaksid kasvada oma kultuuritavade ja temperamendi keskel. Eesti keelt õpetavad vene lastele selle valla professionaalid, pedagoogid, mitte ei saa seda KOHUSTUST panna eesti lastele. Meil on riigikeele õpetamiseks kasutatud ära suured summad meie ja Euroopa maksumaksjate raha. On ka palju tublisid muulasi, kes on mõistnud, kuhu riiki nad on elama asunud või sündinud, ning õppinud ära eesti keele ja tutvunud Eesti kultuuriga. Õigustatult ootame, et nad võtaksid nüüd enda kanda need kohustused, mida selle seaduseelnõuga soovitakse suruda peale eestlaste lastele. 

EESTI LAPSED EI OLE LÕIMUMISPOLIITIKA TÖÖRIISTAD. Euroopa ühe vanima põlisrahva, eestlaste lapsi ei tohi DISKRIMINEERIDA ja sundida neid rahvusvahelise õiguse vastaselt meid varem okupeerinud, maailma ühe suurima rahvuse lastega kokku segakoolidesse. Põlisrahvaste lastele on ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsioonis, millega ka Eesti on liitunud, sätestatud selgelt: „ligipääs haridusele nende ENDA KULTUURI SEES ja nende endi keeles“. Vene emakeelega laste, kes esindavad Vene kultuuriidentiteeti ja lärmakamat temperamenti, aina enam asumine „eesti koolidesse“ on seega eesti laste õiguste räige rikkumine.

EESTI LASTEL PEAB SÄILIMA NENDE PÕHISEADUSLIK ÕIGUS EESTI KOOLILE! Ühe Euroopa väikseima rahva sunniviisiline integreerimine suurrahvaga on tegelikult kogu inimkonna pärandi hävitamine ühe UNIKAALSE PÕLISKULTUURI IDENTITEEDI HÄVITAMISEGA, mis on lubamatu. Kõigile on teada, mis on saanud meie sugulasrahvastest VENE SUURRAHVUSEGA SEGUNEMISEL MEIST IDAS: NAD ON VENESTUNUD JA HÄVINENUD. SUNDINTEGRATSIOON, millega Eestis tegeletakse juba riiklikul tasandil, on rahvusvahelise õiguse järgi õigusvastane tegevus. Meie koolide vene lapsi täis toppimisega, võttes eesti lastelt eesti koolid, on võetud DEKOLONISEERIMATA JA DESOVETISEERIMATA EESTIS selgelt siht lahustada eestlus suurvene sisse, nagu on lahustatud mitmed teised läänemeresoome rahvad, kelle kultuuriidentiteet on hävitatud. 

Läbi ajaloo on eesti lapsed saanud käia koolis koos teiste eesti lastega: põhjus, miks hoolimata võõrvõimudest on läbi aegade säilinud meie pisike soome-ugri kultuuriidentiteet. Eestis on ka varem elanud teisi rahvusi, aga sellist osakaalu – lausa üle 30% rahvastikust – võõra emakeelega suurrahvust ei ole Eestis isegi ligilähedaselt kunagi varem olnud, rääkimata sellest, et nii suurt osakaalu võõrast rahvust oleks mõnes teises Euroopa riigis (v.a  sama saatusega Läti). Tsaaririigi ajal elas Eestis venelasi alla 5%. Ka baltisakslasi ei elanud Eesti aladel kunagi rohkem kui 5% elanikest. Rannarootslasi oli veel vähem. 1934. aastal oli Eesti üks kõige homogeensema rahvastikuga riike Euroopas: 92% elanikest olid eestlased. 2020 on eestlasi rahvastikust alla 65% (sinna hulka on arvatud ka poolvenelased ja kõik, kes ennast ise eestlasteks peavad). Eesti lastel oli eestikeelne kool, kus valitses EESTI KESKKOND ISEGI VAIMUPIMEDAL NÕUKOGUDE OKUPATSIOONI AJAL. Samuti ei tegelenud keegi sundintegratsiooniga tsaariajal ega Rootsi või mõnel teisel perioodil meie ajaloos. Eesti lastel on alati olnud eesti kool, mitte sundintegratsiooni teenivat „ühtset kooli“, kus vorbitakse juurteta postsovette – asjaolu, tänu millele on meie unikaalne kultuuriidentiteet ka säilinud. 80ndate lõpul ju seisime varase kakskeelse õppe vastu, teades, et see mõjutab eesti laste identiteeti ja keelelist arengut, nüüd aga tegeleb meie laste venestamisega meie nn rahvusriigis juba Eesti riik ise?! On aktsepteerimatu, et taasiseseisvunud Eesti Vabariigis peavad eesti lapsed aina enam kasvama ja õppima meid omal ajal okupeerinud totalitaarse riigi rahvuse ja meele keskel, mille koridorides rõkkab vene keel. 

Rääkides veel teadusest, siis bioloogiast teame, et iga taim vajab kasvamiseks tingimusi. Kui tahame õunapuid kasvatada, ei saa neid kokku panna selliste puudega, mis viskavad kõvasti kasvus ja laiutavad. Sellest ei saa mingit asja. Paneme selle näite nüüd integratsiooni konteksti, ja kõik on arusaadav. Nii eestlasele kui venelasele. Või võtame lupiinid, mis on võõrliik ja vohavad Eestis, tõrjudes kohalikud liigid välja ja ohustades ökosüsteemide tasakaalu. Eestit ja eestlasi saab käsitada samuti kui unikaalset ökosüsteemi. Paraku pole see saanud oma elu elada juba kaua. Kuid sel on õigus elule nagu kõigel muulgi. Igal ökosüsteemil on omad piirid ja erinevaid ökosüsteeme ei saa kokku segada, et hakkame rabasse integreerima siberi seedreid või kookospalme, „sest see on kõigi raba!“. „Tuleb luua võrdsed tingimused kõigi heaoluks rabas, palmi heaoluks ka ja kuivendame ja muudame ja turbasammal lõpetab hädaldamise, et ta ei saa kasvada, turbasammal peaks olema teiste liikide suhtes sallivam.“

Selleks, et kujuneks rahvuslik kõrgkultuur, on vaja, et eesti lapsed kasvaksid keskkonnas, kus nende keelel oleks võimalik areneda võimalikult rikkaks, mitte keskkonnas, kus eesti keelt lihtsustakse („Mina väsinud“), mille puhul on suur oht, et eesti lapsi hakatakse muutma lollimaks. Kui meie laste esmane areng on pärsitud selle tõttu, et klassi tase on kehva eesti keele oskusega laste tõttu madal, siis on takistatud eesti laste intellektuaalne areng. 

Seaduseelnõu seletuskirjas on märgitud: „Muutusi hariduskorralduses on vaja, sest oluline erinevus eesti- ja venekeelsete õppijate vahel seisneb vene keeles õppijate keskmiselt kehvemates õppetulemustes, mida kinnitavad 2018. aasta PISA testide tulemused. Venekeelsete koolide õpilased on oma õppetulemustelt ligi aasta aega maas.“ Juhime tähelepanu, et eesti õpilaste head tulemused on kujunenud aastasadu ning eelkõige eesti rahvas ise on haridust tähtsaks pidanud. 1897. aastal (rahvaloenduse andmetel) oli Venemaal keskmine kirjaoskus 21% ja Eestis 80%.⁸

Kummastav on antud seaduseelnõu seletuskirjas ka Reformierakonna sotsialistlikku Nõukogude Liitu meenutav venemeelsus. Ometi on teada, et eesti keelt rääkivad venekeelsed on tegelikult Eesti rahvusriigis tööturul eelispositsioonil võrreldes eestlastega, kes vene keelt ei oska. Veel enam – seletuskirjas viidatakse venekeelsete madalamale sissetulekule jne. Selline venemeelsus on kummastav, kuna Eesti rahvusriigis on täna kõige tõsisem probleem eestlaste madal iive, väljaränne ning eestlaste osakaalu pidev vähenemine rahvastikus. Kas Euroopa väikseima rahva ja väikseima põlisrahva osakaaluga rahvusriigis, kus on suurim osakaal ühte võõrast rahvast, saame täna keskenduda 160 miljonilise suurrahvuse esindajate materiaalse heaolu suurendamisele, mis omakorda toob kaasa nende iibe kasvu olukorras, kus nende osakaal on niigi suurem kui mõne võõra rahva osakaal mistahes teises Euroopa riigis, ja seda olukorras, kus eestlastel on juba tänastes oludes selge oht jääda oma rahvusriigis vähemusse? Reformierakond propageerib ka venekeelsete massilist immigratsiooni (Ukrainast, Valgevenest jne). Tuletame siinkohal meelde, et Eesti riik loodi selleks, et meie väikerahvus ja kultuur säiliks läbi aegade. 

Ei ole saladust, et Eesti alad on Venemaa valitsejatele alati strateegilist huvi pakkunud ja pakub seda kahtlemata ka täna. Samuti on idanaabri huvi nõrgestada kohalikku kultuuriidentiteeti ning suurendada vene keele osakaalu ja tähtsust. Eesti koolide koridoride täitmine vene keelega – ja kahjuks sageli seeläbi ka vene meelega – on kindlasti midagi, mille üle paarisaja kilomeetri kaugusel algava impeeriumi diktaator ainult rõõmustab. Teame ju juba Machiavelli õpetusest, et sama keelega piirkondi on ka oluliselt lihtsam vallutada. 

Kõike eelnimetatud arvestades tuleb eesti lasteaiad ja eesti koolid kindlasti säilitada, piirates seal õppivate muulaste osakaalu maksimaalselt 5%–10%-ni. Eestis elavad teiste rahvuste lapsed õppigu oma koolides, ja muidugi riigikeeles. Reformierakonna käesolev seaduseelnõu otseselt võimendab niigi väga teravat eesti koolide ja eesti laste venestamisprobleemi ning on selges vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega. Riigikogu liikmetel on kõige tagumine aeg tagada eesti lastele nende põhiseaduslik õigus eestikeelse keeleruumiga eestlaste koolile – see on ainus, mis tagab eesti keele, kultuuri ja rahvuse säilimise läbi aegade.

EESTI LASTEL ON ÕIGUS KASVADA EESTLASTEKS/ LÄÄNEMERESOOMLASTEKS/ PÕHJA-EUROOPLASTEKS, MITTE POOLVENE POSTSOVETTIDEST JUURTETA IDA-EUROOPLASTEKS, KELLEKS NEID TÄNA EESTIS VORBITAKSE.

Kodanikuliikumine  „Eesti kool on eesti keele kodu“ 

---

 

1. Teaduskirjanduses ei ole tavaks kultuuri osaks olevaid tavasid ja kombeid iseseisvalt välja tuua, edaspidi pean „kultuuri“ all silmas kõiki selle osi.
2. „Me tunneme pidevat vajadust elada kooskõlalises maailmas. On koormav – nagu me seda teame Aschi klassikalistest eksperimentidest – tunda end maailmas, mis on meie vaadetega vastuolus.“ E. E Boesch, „Symbolic Action Theory and Cultural Psychology“. Springer 1991, lk 112
3. Kultuur on inimolendite enesesäilitamise instinkti evolutsiooni käigus kujunenud emotsioonipõhine instrument, mida vastavalt instinktiivselt kaitstakse ja mis muutub vaid järk-järgult väliste olude ja põlvkondade vaheldudes. Vt A. Damasio. „Strange Order of Things: Life, Feeling, and the Making of Cultures“, Pantheon 2018.
4. Sisuliselt peaks see tähendama seda, et sisserännanu aktsepteerib põhiseaduses sätestatud Eesti riigi põhiülesannet: seista eesti rahva, keele ja kultuuri kestmise eest. Vt T. Kärner. „Mis on avatud rahvuslus?“, Sirp 6.06.2013; „Arutlusi asja pärast“, Ilmamaa 2015, lk 138
5. https://www.stat.ee/et/uudised/2019/10/16/regrel-eesti-registrites-on-info-rahvuse-ja-emakeele-kohta-olemas
6. Aleksander Pulver: „Muukeelne laps Eesti koolis: Jätku-uuringu LÕPPARUANNE“, lk 6: https://www.hm.ee/sites/default/files/uuringud/veko_jxtk.pdf
7. Uuring „Kuidas õppida koos? Liitgümnaasiumide õpilaste väärtushinnangud, hoiakud ja hakkamasaamise strateegiad mitmekeelses ja mitmekultuurilises koolis“, lk 33: https://www.hm.ee/sites/default/files/uuringud/ty_liitgumnaasiumite_uuring_2018
8. https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=marjamaa20160831.2.12