Õpetajad on oluliseks eeskujuks meie lastele, mõjutavad oma eeskujuga ning kujundavad meie laste väärtusi ja maailmapilti. „PS § 37 lg 3 sätestab, et lapse hariduse valikul on otsustav sõna vanematel.“ Kuidas suhtuda õpetajatesse, kelle hoolde lapsevanemad heas usus oma lapsi usaldavad, aga kelle nägemus demokraatlikust ühiskonnast erinevate arvamuste osas sarnaneb kommunistliku diktatuuri vaadetele ja kes võtavad endale õiguse oma laste pärast muretsevaid, neile tundmatuid lapsevanemaid avalikult alandada ja voorimehelikult sõimata!? Kuidas saavad õpetajad, kellel endil ei ole lapsi, kes haridusdebatis avalikult kasutavad lapsevanemate suunal sõimu nagu: „kirjutab s…“, „vaimselt häiritud“, „loll nagu lauajalg“, õpetada demokraatliku ühiskonna ideaale ja sõnavabadust? Viisakat debatti? Erinevate arvamuste austamist? Hoolimist ja heatahtlikkust? Haritud argumentatsiooni? Ilusat emakeelt? Austust nii teiste kui ka oma esivanemate vastu?
Kuidas saavad lapsevanemad rahuliku südamega usaldada oma lapsi voorimeheliku kõnepruugiga õpetajatele, kes iseenda „ainsamast“ tõest erineva arvamuse omajaid oskavad ainult isiklikult sõimata ja solvata? Mis saab, kui lapsel sellise õpetaja klassis on arvamus, mis erineb õpetaja omast? Õpetaja teatab siis terve klassi ees, et selline õpilane „räägib s…“, „on vaimselt häiritud“, „on loll nagu lauajalg“?
Kuidas saavad lapsevanemad mitte muretseda, kui nende kõige kallim vara, nende lapsed, on sellise kerstikivirüütliku „õpetaja“ meelevallas, kes peab normaalseks avalikult postitada sellist räiget vaenu ja vihkamist lapsevanemate suunal lihtsalt selle pärast, et lapsevanemal on aastatepikkune erinevate kultuuride kogemus Euroopas ja tema arvamus erineb mõne „õpetaja“ omast? Kusjuures sama õpetaja on samasugusel tasemel sõimanud ka teisi lapsevanemaid ja isegi tunnustatud haridusteadlasi!
Kes vastutab Kersti Kivirüüdi suguste õpetajate sobivuse eest meie lapsi õpetama? Kuidas saaksime vältida, et õpetajateks ei satu roppröökuritest vaenajad, vaid ikka väärikad vaimuinimesed, kes oma inspireeriva eeskujuga meie laste parimasse arengusse panustaksid? Mida teha olukorras, kui õpetaja on ise koolikiusaja?
