Mõned mõtted muukeelsetest lastest eesti koolis

Idee, et kõik mitte-eestikeelsed lapsed panna õppima eesti kooli, võib toimida Tartus või Viljandis või Pärnus, kindlasti toimiks see Kapa-Kohilas, aga PÄRIS KINDLASTI ei toimi see Ida-Virumaal. Kui (esimeses) klassis on üks või kaks mitte-eestikeelset last, räägime siinjuures täiesti umbkeelsetest, kes ei mõista ka kõige lihtsamaid sõnu nt „pinal“ ja „pliiats“, siis tõenäoliselt see klass toimiks, õpetaja (või abiõpetaja) jaksaks nendega tegeleda, aga kui selliseid lapsi on juba rohkem, saab häiritud kogu klassi õppimine. Liiga palju aega kulub tunnis selleks, et osa lastest üldse aru saaks, millest jutt käib. 

Lisaks sellele on ju ka umbkeelsed lapsed väga erinevad. On neid, kes saavadki eesti keele selgeks, aga tahaplaanile jääb koolis õpitav nö tarkus. Oleksid need lapsed õppinud oma emakeeles nö kohustuslikku koolitarkust ja sinna juurde intensiivselt eesti keelt, oleks nad omandanud kindlasti mõlemad, nüüd on neil küll eesti keele oskus, aga ainealased oskused jäävad väga tagasihoidlikuks.

Kahjuks järjest rohkem on neid lapsi (ka eestlaste seas), kellele on vajalik IÕK või LÕK. Kui selline umbkeelne laps satub täiesti võõrkeelsesse keskkonda, on positiivsed tulemused väga visad tulema. Lisaks veel kõik muud probleemid, mis omakorda eelnevatest probleemidest tulenevad – kui keelest ei saa aru, on tunnis jube igav, kui tunnis on jube igav, hakkab üks tavaline temperamente laps tegema teadagi mida, see omakorda segab kogu klassi tööd. 

Väidan seda, et kui klassis on umbkeelsed lapsed, siis on kannatajaks pooleks eesti keelt emakeelena kõnelevad õpilased. 

Ka eesti õpilaste (ning ka eesti keelt täiesti või osaliselt oskavate õpilaste) seas on neid, kes ei ole nö Harju keskmised, kes vajaksid kas järele aitamist või hoopiski teistsuguseid lisaülesandeid. Kahjuks on õpetaja võimed piiratud, sest ta on ju ka ainult inimene. Kujutage ette tavalist nt 1. klassi matemaatikatundi: 1) nö keskmised lapsed, 2) need, kes vajavad abi ja täiendavat juhendamist, 3)  teistest kiiremad ja nutikamad, kes vajavad lisaülesandeid, 4) umbkeelsed nö tavalised, kellele on vaja seletada, mida on vaja ülesandes teha ja kes siis saavad enamvähem hakkama, 5) need umbkeelsed, kellel on selle jutu peale ülesanne juba ammu ja õigesti tehtud, sest numbrid on universaalsed, aga eesti lastele antud lisaülesandeid anda neile ei saa, sest selle juhendist lihtsalt laps ei saa aru, seda peab eraldi selgitama, 6) need umbkeelsed, kes ei saa üldse aru, mida tegema peab (ja on igavusest omavahel kõva häälega vaidlema hakanud), 7) LÕK või IÕK laps, kes on selle aja peale õpetaja abiga lõpuks ometi asjad kotist üles leidnud ja nüüd tunneb huvi, mida tegema peab, 8) laps, kes istub laua all ja keeldub sealt välja tulemast. Kõige selle keskel toimetab üks õpetaja, kes peab kogu seda kaost haldama ja tagama selle, et soovitatavalt KOGU KLASS saavutaks ainekavas ette nähtud õpitulemused. Teate, see ei ole ühel inimesel füüsiliselt võimalik. Sa peadki valima, kas suurem jagu sinu aurust läheb eesti lastele – ja lähed tunnis edasi tavalises tempos ja vene lapsed lohisevad kaasa ja sa tegeled nendega pärast tunde – või läheb sinu aur suuremas osas vene lastele – ja eesti omad saavad ju ise ka enamvähem hakkama, eriti kui kodus ka nendega toimetatakse (ja üldiselt toimetatakse). Aga vene laps ei saa ju kodunt ka õppimisel tuge, sest vanemad on umbkeelsed. 

Kui umb(vene)keelseid lapsi on klassis rohkem, siis omavahel kipuvad nad suhtlema ikka emakeeles. Vahetunni ajal koridoris kohtuvad nad rahvuskaaslastega ja loomulikult käib siis venekeelne jutt ikka väga kõvasti. Sellisel juhul pole õpilasel – kui tal just mingit eriti vinget motivaatorit pole – mingit vajadust endale see eesti keel selgeks teha. Milleks? Hindeid ju niikuinii alguses ei panda ja istuma ka ei jäeta. Ja ta ei saagi ei mõistlikku keeleoskust ega teadmisi õppeainetes ja kui vanematesse klassidesse jõudes see keel ka kuidagimoodi külge hakkab, siis õppeainetes on nii suured tühimikud sees, et neid täiesti täita ei ole enam võimalik.

Ühelt poolt on see väga tervitatav, et vene vanemad tahavad, et nende lapsed omandaksid riigikeele. Me elame ju siiski Eesti Vabariigis. Selle riigikeele oskuse peaksid lapsed omandama koolis. Et eesti keelt Eestis asuvates (vähemalt Ida-Viru) vene koolides selgeks ei saa, näitab, et midagi on väga valesti nendes vene koolides. Õnneks on muidugi ka meeldivaid erandeid. Omaette probleem on muidugi see, kuidas eesti õpetaja peaks suhtlema umb(vene)keelse lapsevanemaga. Kas eeldada seda, et kõik õpetajad oskavad vene keelt? Mis saab siis, kui ei oska? Millegipärast ei tule selline lapsevanem õpetajaga vestlusele, oma tõlk kaasas, vaid ikka õpetaja peab tõlgi otsima. Jällegi – on meeldivaid erandeid.

Ja nüüd üks tõestisündinud lugu. Vene perest tütarlaps oli jõudnud edukalt 9. klassi. Ajaloo tunnis oli teemaks II maailmasõja sündmused Eestis ning Eesti Vabariigi iseseisvuse häving. Tütarlaps kommenteeris, et see on päris huvitav, et ta räägib sellest ka kodustele. Küsisin järgmisel päeval, et noh, kas rääkisid ja mis öeldi. Vastuseks sain, et ah, isa ütles „Utšitelnitsa ne kompetentnaja“ ja isa ise lubas rääkida, kuidas asjad tegelikult käisid.

LOE LISAKS

Eesti keel vaesustub

Eesti keeleteadlane Indrek Park, kellest antropoloog Liivo Niglas on tänaseks ka filmi teinud : Eesti Raadio. Keelesaade! Keeleteadlane ja antropoloog Indrek Park räägib: “Eesti keel on ilus ja keeruline keel. Kasutagem oma keele kõiki rikkusi!” ütleb ta.

nool
Kooliaasta algus 1.septembril ja esimene klassiõpetaja, kooli lõpetamine ja aktusel lõputunnistuse kättesaamine on vaid mõned sündmused, mis jäävad enamikele meelde terveks eluks.

Kool

Kool mängib suurt rolli kõigi meie elus. Seda mitte ainult teadmiste ja oskuste omandamisel, vaid identiteedi kujundamisel ja mälestuste loomisel.

nool