„Käisin mõni aeg tagasi väikelapsega Miiamilla Lastemuuseumis Kadriorus. Muuseumiesisel mänguväljakul rõkati rõõmsalt vene keeles, enamik olid seal vene lapsed, seega tahtis minu laps ära minna. Sisenesime muuseumi, kus eestikeelsete siltide kõrval olid sama suurelt ka venekeelsed. Administraatoriproua tundus küll nime järgi eestlane, kuid rääkis külastajatega vene keeles. Mängutubadest kostis jälle vaid vali vene keel, olid ka mõned teised eesti lapsed, aga domineeris vene keel.
Läksime muuseumi kohvikusse, kus oli kolm lauda, mille ääres istujad olid kõik venekeelsed. Samuti oli venekeelne kohvikutädi, kes muidugimõista rääkis kohvikukülalistega vene keeles. Nagu oleks sellest veel vähe olnud, algas muuseumi kõlaritest reklaam – alguses eesti keeles, aga seejärel üürgas muidugi vene keeles. Keelekeskkond, mida selline „Eesti lastemuuseum“ pakub, oli minu ja minu eestlasest lapse külastuse ajal 90% venekeelne. Tundsin ennast – nagu peaaegu igal muulgi päeval oma lapsega meie pealinnas –, nagu oleksin Vene Föderatsioonis. Ainsas pealinnas maailmas, kus eesti laps peaks saama kasvada eestikeelses keelekeskkonnas.
See on siis nüüd suure lõimumise teene, et Eesti lasteasutused on venekeelse keelekeskkonnaga ja meie läänemeresoome väikekultuuri lapsed peavad kasvama SRÜ riikide keele sees! Samasugune keelekeskkond valitseb meie lasteaedades ja saab olema ühtsetes koolides. See pole veel aga kõik. Helistasin hiljem muuseumi juhtkonnale. Ma ei taha avalikustada nimesid ja nimed pole ka olulised, sest need inimesed on kõik koolitatud HTM ja keelenõukogu jne poolt ja süüdi ei olegi keegi konkreetne inimene – süüdi on Eesti oludes hukutav lõimumise ideoloogia. Ideoloogia, mida nii suurte osakaalude puhul ei ole kuskil kasutatud ja mis 50/50 osakaalude puhul tähendab Eesti kultuuriidentiteedi ja keeleruumi otsest venestamist.
Kokkuvõtvalt: muuseumi juhtkond rääkis mulle, nagu juba aimasin, lõimumiskonverentsil ja enamike Haridus- ja Teadusministeeriumi kõrgete riigiametnike suust kuuldut. „Multikultuurne keelekeskkond on lapsele rikastav“ (olen ise elanud aastaid multikultuursetes linnades ja selline 90% venekeelne keskkond ei ole kuidagi seotud multikultuursusega, ning kõikides demokraatlikes riikides saavad vanemad ise otsustada, missuguseid võõrkeeli oma lastele õpetada, ja kuskil ei näe ühegi teise keele sellist domineerimist nagu Eestis okupatsiooniaegse keele võimutsemine), „Me ei erista lapsi rahvuse järgi“ (ometi on meil rahvusriik ja oleme Euroopa väikseim rahvus – kui rahvuste järgi ei eristata, siis võiks ju kohe SRÜ-sse naasta), „Meil on Kanada mudel“ (Kanadas integreeruvad mitmekümne miljonilised koloniaalrahvused prantslased ja inglased, põlisrahvas 1,6 miljonit elab oma reservaadis, kus nende lapsed saavad kasvada oma keele- ja kultuurikeskkonnas). Seega on õigus akadeemik Tiit Kärneril, kes meenutas, kuidas mõned inimesed, kes okupatsiooni ajal tegelesid venestamisega, asendasid taasiseseisvumisel oma kabinetiuksel sildid, kirjutades sinna „integratsioon“, hiljem veel kõlavamalt „lõimimine“. 50% venekeelseid Tallinnas ei ole võimalik lõimida – see protsess on Eesti ainsa pealinna venekeelseks ja -meelseks muutmine, mis on õnnestunud suurepäraselt!“
