„Konkreetne näide oma kogemusest. Eelmine reede. Istusin Aura saunas ja seal vestlesid omavahel kaks eelteismelist poisikest, üks eestikeelne ja teine kangepoolse eesti keelega, ilmselt eesti koolis õppiv muu rahvuse esindaja. Teemaks Ukraina sõda, mis oli äsja alanud. Kui eestikeelne poiss püüdis kaitsta seisukohta, et sõda on lubamatu, siis teiselt poolt tuli vastu häma, kuidas ukrainlased on ikka ise ka süüdi. Eks argumendid olid nagu nad olid sellises eas poistel, aga jutust käis ka läbi küsimus allikate kohta, mille peale kange keelega pois väitis, et nad Vene kanaleid ei vaatavat, milles ma tegelikult ikka kahtlen. Lõpptulemus selle kangema keelega poisi sõnastuses, et Ukraina on ikka ise ka süüdi vähemalt 5% ulatuses.
Loo moraal: peale minu oli saunas veel ports täiskasvanud mehi, keegi meist ei sekkunud vestlusesse ega üritanud teha sellele kangekeelsele poisile selgeks mõnd elementaarset asja, kasvõi seda, et vahel on asjad ikka väga mustvalged, sa kas oled rase või mitte, ei saa olla natuke rase. Mõttes ma juba seadsin sõnu, aga ütlemata see siiski jäi. Ja just see ongi minu jaoks Lauri artikli üks sõnum: tegelikult ei ole meil luksust lubada sellist ajupestust/peetust siinsamas, meil Eestis. Selge, et selle taga on kodu ja vanemad, aga kaua veel? 30 aastat on olnud aega ja võimalusi oma mõtted korda saada, aga see pole toimunud. Isegi siin Tartus, mitte ainult Narvas.“
