Rääkisin täna oma elukohajärgse lastaia juhatajaga ning küsisin, kas neil on lasteaiakohti. Ta ütles, et praegu ei ole. Sama oli ta öelnud umbes aasta tagasi. Vaid mõne minuti pärast selgus, et seesama lasteaed oli võtnud eelmisel nädalal kaks Ukraina last lihtsalt „et aidata“, kuigi „rühm väga täis, aga noh, kõik ei käi ju kohal.“ Juhataja ei saanud kahjuks aru olukorra kummalisusest: elukohajärgset last ei saa võtta, nagu ta mulle just eelmises lauses oli kinnitanud, aga Ukraina lapsi sama täis rühma saab võtta! Jah, minu perel ei juhtu sellest otseselt midagi, et laps ei saa mugavalt kõrvaltänava lasteaias käia ja peab ummikutes linna teise otsa sõitma ja pere kulutama kütust ning aega autosõidule, aga mõnele teisele Eesti perele võib see olla suur probleem. Kõigil ei pruugi ju autot olla, mõni on üksikvanem ja ei jõuagi last kaugemale viia, mõnel vanemal jääb tööle minemata jne. Kindlasti on Ukraina lapsed läbi elanud kohutavaid asju ja sellest on väga kahju, aga kas on õiglane, et kõrvaltänavas elav laps, kes on ammu oodanud, jääb lasteaia ukse taha, samas kui Ukraina lapsele leitakse kohe koht?
Avalik pöördumine seoses uue valitsuse plaaniga eesti koolid venestada ja eesti laste hariduse kvaliteeti kahjustada
Pöördumine seoses koalitsioonilepingusse kirjutatud äärmusradikaalse plaaniga kehtestada Eestis vene-eesti segakoolid (nn ühtsed koolid), mis tähendab senise 350-aastase traditsiooniga eesti kooli hävitamist ja seni eesti laste maailma ühe parima hariduse kvaliteedi kahjustamist.
