Eesti Kultuuri Koja 28. aprillil korraldatud ettekanne ümarlaual:
„Valitsus on algatanud 11. aprillil alushariduse ja lapsehoiu seaduse eelnõu (579 SE).
Tutvustuses kirjutatakse: Eelnõu näeb ette, et lasteaia õppekeel alates 3-aastastest lastest on üldjuhul eesti keel ja igas rühmas peab olema tagatud vähemalt üks eesti keelt valdav täistööajaga õpetaja. Lasteaia pidaja otsusel võib lasteaias või rühmas lisaks eesti keelele kasutada ka teisi õppekeeli, kuid eestikeelne õpe peab olema tagatud vähemalt pooles ulatuses.
Ja kõik! Rohkemat eesti lapsele Eestis seadusega edaspidi lasteaias tagatud ei ole kui ainult pooles ulatuses eestikeelne õpe ja üks eesti keelt valdav õpetaja.
Hetkel kehtivas Koolieelse lasteasutuse seaduses sätestatakse eesti keele osas
§ 8 punkt (2) „Kohaliku omavalitsuse volikogu tagab kõikidele eesti keelt kõnelevatele lastele võimaluse käia sama valla või linna eestikeelses lasteasutuses või lasteasutuse rühmas, kus õppe- ja kasvatustegevus toimub eesti keeles.” See punkt on eelnõus uuest seadusest eemaldatud.
Heal juhul on eelnõu koostajad lihtsalt eesti lapse ära unustanud ning keskendunud suure õhinaga sisserändajate keeleõppele ja lõimimisele, kuid koostajatele on siiski piisavalt palju ka eesti lapsi ja meie demograafilist olukorda meelde tuletatud, seega võib seda nimetada juba teadlikult ja tahtlikult eesti lastelt nende emakeele ja kultuurikeskkonna röövimiseks ja põlisrahva sundintegreerimiseks sisserännanutega. Meie demograafiline olukord on Eestis mitmes piirkonnas juba praegu selline, kus eestlased ei integreeri sisserännanuid, vaid hoopiski neid integreeritakse või koguni assimileeritakse juba ning seda nüüd kavandatav seadus ka lubab.
Kellega meid aga soovitakse integreerida, on selgusetu. Need ei ole mingit kindlat kultuuriidentiteeti kandvad inimesed, vaid ka ise oma juured kaotanud ja juba eelnevalt võõras rahvas lahustunud.
Meie eelnevad seadused on Genfi konventsiooni vastaselt põlistanud siia ka rahvast, kes on Eestit okupeerides toime pannud metsikuid inimsusevastaseid kuritegusid või õigustavad samasuguseid kuritegusid teistes riikides.
Mulle tundub, et osa eestlasi on vaadanud ainult Disney õnneliku lõpuga „Mowglit“ ja arvavad, et kui väikelaps satub hundikarja keskele ja seal üles kasvab ning kui inimesed ta leiavad, siis omandab ta üsna kiirelt ja lihtsalt nende keele ja kombed. Päriselu tõestab siiski vastupidist: väikelapse kasvukeskkond on ülioluline ja põhjapanev ning kui ta ei ole vastavas keskkonnas kasvanud, siis temast haritud ja kultuurset inimest ei saa.
Seega ei tohi alavääristada alusharidust, pidades seda ebaoluliseks titenduseks, kus tehtud vigu on võimalik kõrgemates haridusastmetes hõlpsalt ümber pöörata. Kellele te eesti keele tähtsusest ja kultuurist räägite, kui paljude eesti laste mängukeeleks saab lasteaias erinevate kokkusulatatud rahvaste lihtsustatud vene keel, õppetöö toimub lihtsustatud eesti keeles ning lõpuks ülikoolis lihtsustatud inglise keeles? Ei saa öelda, et see nii olema ei saa, see on juba nii. Kes hakkab kandma eesti kultuuri, kui pole enam piisavalt lapsi, kes oleks selle sees kasvanud? Mitte ükski teine rahvus ei hakka seda tegema, ükskõik kui palju me neid siin ka ei integreeriks. Seda saab teha ainult eestlane ning selle jaoks on tal esmalt vaja eestikeelset ja eesti kultuuril põhinevat kasvukeskkonda – ehk alushariduse seaduses peab olema ka punkt, et igas Eestimaa piirkonnas on eesti lastele tagatud eestikeelne rühm, kus kõik õpetajad ja ka abiõpetajad valdavad eesti keelt emakeelena ja on eesti kultuuri kandjad.
Eestikeelne rühm ei ole pelgalt eesti õppekeelega rühm, kus toimub õpetamine lihtsustatud eesti keeles ja mängu pääsemiseks tuleb ära õppida hoopis lihtsustatud vene keel. Eestikeelses rühmas mängivad ja vestlevad kõik lapsed eesti keeles. See on tagatud, kui rühmas ei ole muulasi rohkem kui 10%.
Suurem protsent on juba mitmes piirkonnas vähemusse jääva põlisrahva laste diskrimineerimine. Meil ei ole teist Eestimaad, kus eesti keel ja kultuur säiliks, see tuleb säilitada siin. Kõnealuse seaduse vastuvõtmisega eesti lapsi kaitsvaid korduvaid parandusettepanekuid eirates värvitakse sinimustvalge lipp ja põhiseadus üsna teist värvi. Ning palun sinimustvalge lipuga mitte enam lehvitada ei sellise seaduse vastuvõtjatel ega ka neil, kes teemat tühiseks peavad. Eesti laste venestajad seda muide tühiseks ei pea ja seetõttu nad ka soovivad seadust eesti lapsi „ära unustades” läbi suruda. Eesti laps tuleb meelde ainult retoorikas lõimumisvahendina ja riigikeele õpetajana.
Senine pettekujutelm, et eesti lapsed suudavad assimileerida või integreerida kõiki sisserännanuid, saab teoks, kui kiiremas korras hakkab toimuma rahvusvahelisele õigusele vastav dekoloniseerimine ja remigratsioon.
Suund on siiski vastupidine- seega ei saa anda eesti väikelapsele teelusikat, et ta suure auguga lekkivast paadist hakkaks vett välja kühveldama. Eesti lapse keele- ja kultuurikeskkonda tuleb hakata kaitsma, mitte kaitset seadustega ära võtma.”
