Minu valdkond on üldkasvatusteadus, nii pole ma integratsiooni asjatundja, küll aga kohtuvad siin mitmed erinevad distsipliinid.
Minu lapsepõlvemälestus kasvamisest Raadil, venelaste ja eestlaste kaklused, vaikne vastupanu läbi kodude, mu oma lapsed ei õppinud 10 a jooksul õieti vene keelt ära ja nii mitte ka nende põlvkonnakaaslased. Keeleline andetus kadus kohe, kui õppima hakati teisi võõrkeeli. Tahaksin sellega öelda, et keel pole vaid tehnilised oskused, küsimus on ka kollektiivses kogemuses teise rahvaga, meie osas kollektiivses traumakogemuses, hoiakutes, vallutajate privileegides ja ülbuses ning süvatasandil olevas psüühilises tõrkes.
Võib öelda, toimunud on tegelikult ju edulugu, et avalikku vaenu ja vastasseise kuigivõrd enam pole, et paljud vene inimesed räägivad puhast ilusat eesti keelt, ja et riigikeele õppimisest on teisekeelsed huvitatud. On ju hea märk, et oma lapsi tahetakse panna eesti koolidesse. Säilinud on suures osas eestlaskonnas aga endiselt terav ohutunne oma kestmajäämise pärast.
Reaalsuseks, mis ei lase meid eksistentsiaalselt tunda kindlana, on intensiivistunud sisseränne slaavi keelkonnaga maadest ja vähenev riigikeele oskajate hulk mitmes eesti piirkonnas, sh kakskeelne Tallinn. Ning venekeelse kooli säilimine, eriti piirkondades, kus enamuse moodustavad kunagi siia asustatud vene emakeelega elanikkonna järeltulijad. Tõdetakse, 30% muukeelsetest ei oska eesti keelt, elatakse paralleelmaailmades, omamata vastastikust suhtlust. Vene koolid toodavad endiselt vene kultuurilist identiteeti, säilitavad olnud olukorda, ega arvesta ka mitte vene koolides enestes erinevate õppijate kultuurilisi identiteete, assimileerides kõik venekeelseteks.
Tegelikult oleme kahe suure keele vahel. Keeleteadlased väidavad, eesti keele seisund polegi kunagi nii hea olnud. See aga on poolik tagatis meie kestmajäämiseks. Keele ja kultuuri jäämine ja õitseng sõltub siiski sellesse sündinute sisemisest soovist, ütleks et vaimuväest, emotsionaalsetest komponentidest, uhkusest, ka armastusest ja keele tajumisesest oma mina sügavama sisu osana. Näeme, kuidas minnakse väga kiiresti üle võõrkeelele, isegi kui teine osapool sooviks eesti keeles vestelda, ning kui koosolekul on üks välismaalane, on kogu koosolek kohe ingliskeelne. Teadusmaailm alavääristab emakeelseid teadustöid, sest teadus on rahvusvaheline. TLÜ mag-õppekavades on kohustusena kaks ainet ingliskeelsed. Eilegi rääkis Narvast pärit eestikeelne tudeng, et suhtlevad oma kursuse vene noortega sootuks inglise keeles.
Sisseränne, tagasiränne, segapered ja mitmekultuurilisus on reaalsus. Samuti ka mentaliteedid. Otsida tuleks selle reaalsusega parimal viisil toimetulekut, samas säilitades oma keel, rahvus, kultuur. Ehk miski abinõu ei tohiks olla eesti laste ja eesti hariduse arvelt.
Vaatleks RITA-rände projekti kahes võtmes – kui hea tahte ja kui ohu allikana. Ning seejärel meedias ilmunud kriitilisi kajastusi seal toodud seisukohtadele.
Rita rändeprojekt kui hea tahe
Kindlasti väljendub hea tahe soovis säilitada eesti keel ja juhendada kõik muukeelsed selle keele oskamiseni. Pakutakse välja imevahend ühtne eesti kool
RITA-ränne projekti tulemusel oleme defineerinud ühtse Eesti kooli kui kooli, kus õpivad koos erineva keele- ja/või kultuuritaustaga õpilased, kellele tagatakse nüüdisaegse õpikäsituse põhimõtetest lähtuv peamiselt eestikeelne õpe, mis toetab Eesti riigiidentiteedi kujunemist ja eneseteostust ühiskonnas, väärtustades õpilaste kultuurilist identiteeti.
Tõdetakse, et senised püüdlused venekeelsetele eesti keelt õpetada pole kuigivõrd vilja kandnud. Vene õppekeelega koolide lõpetajate kesist eesti keele oskust on põhjendatud õpilaste vähese motivatsiooni, eesti keele õpetajate puuduse ning õpetajate keeleoskusega (Tomusk, 2019). Samal ajal kurdavad vene keele õpetajaid eesti õppekeelega koolides õpilaste vähest motiveeritust vene keele õppimiseks.
Kas pole vahest nii, et süvatasandi psühholoogiline tõrge võib olla siingi põhjuseks: perspektiivitu väikerahva keel, massiivne 150-arvuline omakultuurne seljatagune suures Ida pool Eesti suhtes vaenulikust riigis ja mentaalne viibimine selle propaganda haardes.
Projektis pakutakse välja viis mudelit, millest kõik siinsed elanikud, sh ka eesti keelt kõnelejate valdava ülekaaluga piirkondades, peavad olema orienteeritud mitmekultuurilisusele, milleks luuakse erinevusi väärtustav koosõppe kool ja teisest rahvusest õppijatele suunatud toetusmehhanismid, et muukeelsetelgi säilitataks emakeel ja kultuuriline identiteet. Lisanduvad mõisted nagu kultuuritundlik õpetamine
Eesmärgina sõnastatakse: Näeme lõppsihina, et igas Eesti koolis õpivad koos erineva keele- ja/või kultuuritaustaga õpilased, kellele tagatakse nüüdisaegse õpikäsituse põhimõtetest lähtuv peamiselt eestikeelne õpe.
Väidetakse, häid tulemusi on näidanud, kui mitmekeelsetes koolides väärtustatakse koolis esinevaid erinevaid kultuure ja keeli – neisse suhtutakse kui rikkusesse ja mitte kui probleemi, mida tuleks kuidagi lahendada.
Kultuurilise identiteedi mõiste toomisega ühtse Eesti kooli definitsiooni on soovitud rõhutada, et iga õpilase (või lasteaias lapse) kultuurilist eripära tuleb märgata ja arvestada nii õpetajate kui ka kaasõppijate poolt. Kultuuriline mitmekesisus on väärtuslik õpikeskkonna ressurss ja see tuleb oskuslikult arvesse võtta, et igaüks saaks tunda end väärikalt sõltumata oma identiteedist.
Pedgoogilise poole pealt on märksõnad ehk võluvits nüüdisaegne õpikäsitus ja koolikultuur:
Nüüdisaegse õpikäsituse mudelis on võtmetähtsusega koolikultuuri muutumine. Selles peab olema kesksel kohal õppija areng, mida toetatakse nüüdisaegse õppesisu ja õpikäsituse ning füüsilise, vaimse ja sotsiaalse õpikeskkonnaga.
Tulemusliku õpetamise osas on uuringud välja toonud seda, et õpetamine peab olema õpilaste kodust kultuuri ja keelt kaasav, sest ainult selle kaudu on võimalik õpet tähenduslikuks muuta ning õpilaste akadeemilist edu toetada. Õpetamise puhul on rõhutatud vajadust olla paindlik ning teha pidevalt kohandusi vastavalt õppijate keeleoskusele. Õppemetoodika on koolides interaktiivne ning õppijast lähtuv.
Tähelepanu soovitatakse pöörata, et mitmekultuurilisus kajastuks õppekavas, klassivälises tegevuses ja keskhariduses. Kuni seintel olevate plakatiteni nind koolis esindatud keelteni välja.
Ja siit algabki oma iseolemise haprust süvitsi tajuvas eestlases ohutunnetus: kuhu selles paradiislikus kirjelduses jäävad eesti lapsed ja eesti kultuur?
Rita-rändeprojekt kui tajutud ohuallikas ja eestluse väljavaated
Rita rändega seatud eesmärk on kodanikurahvus ja ühine riigiidentiteet, nii on väljendanud mitmetes artiklites ka selle projekti poolt kõnelejad. Kordagi ei kohta me selles tekstis sõna rahvus ega ka mitte viidet Põhiseaduse preambulile, mida teame kui peamist põhjust Eesti riigi olemasolule. Tekstis ei kohtu me ka mõistega rahvuskultuur. Rõhk on selgelt mitmekultuurilisusel ja kodanikuidentiteedil ning et muulased end eesti koolis hästi tunenksid. .
Kultuurrahvuse ja kodanikurahvuse erinevus on projektis avatud järgnevalt:
Üldistavalt võib öelda, et etnilised kultuurrahvused toetuvad ühisele pärandile, keelele, rahvuslikule territooriumile, religioonile, kommetele ja ajaloole. Kodanikurahvused toetuvad ajaloolisele territooriumile, seadustele, institutsioonidele ning kõigi kodanike seaduslikule ja poliitilisele võrdsusele. Kultuurrahvus toetub ühisele pärinemisele, mille juures keel ja kombed on kesksed. Monokeelsus on väga oluline just etnilise rahvusriigi jaoks. Etnilise rahvusriigi eesmärk on muuta keeleliselt ja kultuuriliselt erinevad grupid homogeenseks
Tulles põgusalt taas selle juurde, mis on rahvus, siis toetudes teabeallikatele eristab rahvust rahvast tavaliselt rahvuslik eneseteadvus: rahvus nimetab ja piiritleb ennast ise, etnos ei pruugi seda teha. Rahvusteadvus tähendab oma eripära teadvustamist, kultuurikoode, rahvusse kuuluvus pakub alused iga oma liikme identiteediloomeks.
Teabeallikad annavad teada, et rahvusse kuulumine ei ole iseenesestmõistetav: rahvusse ei sünnita, rahvusse kasvatakse ja õpitakse. Lapsepõlve ja nooruse jooksul omandatud rahvuslikku (kultuurilist) kuuluvust on hiljem raske, kui mitte võimatu muuta. Kui rahvuse puhul on oluline selle enese määratletud identiteet, siis etnos rahva tähenduses võib olla määratletud ka teiste poolt.
Rahvuse liikmeid seob tugev kokkukuuluvustunne, mille alusteks on ühine päritolu ja ajalugu, keel, kultuur, poliitilised väärtused, territoorium, religioon. Johann Gottfried Herder arendas välja teooria keelest kui maailmakogemuse ja mõtlemise alusest viidates ühisele päritolule keelelis-kultuurilise kogukonna tähenduses. Eestlasi on nimetatud keelehulludeks ja tõdetud, et meid seobki omavahel eelkõige rahvuseks eelkõige keel, meie salakeel. Rahvusriigi sünni eeldus on just see rahvusele omane tunnusjoon nagu rahvuslik eneseteadvus, ning see ka rahvust elus hoiab. Rita-rände projekt kutsub piirduma kodanikuidentiteediga. Ent kas hoiab kodanikuidentiteet meid kultuurrahvana elus?
Marina Moltšanov – vene noorte elustiili uuring, eestlus on eesti noortel väärtusena 12. Kohal, vene noortel 25. kohal 31 mainitud väärtuse seas. Vene noortele üldiselt ei meeldi koolis käia.Uuriti 202 noort neljast erinevast koolist Tallinnas ja Narvas.
Kurdetakse: Väga oluline oleks arutelu käigus tegeleda eraldi ja süsteemselt eesti õppekeelega koolide avatumaks muutmise küsimusega. Eesti õppekeelega koolidele on iseloomulik suhteline suletus, mida võib seletada ühe tegurina kahe kogukonna eraldatuse püsimises
Millest selline suletus, seda ei küsita. Suletus oli omane juba muinasaja linnustele ja keskaja kindlustele, põhjuseks enesekaitse, oma haavatavuse taju, enesele kuuluva säilitamise soov. Suletus tekib vaenulikus ümbruses. Kas eestlane soovib raskelt kätte võidetud õiguse olla rahvus, kanda eneseteadvust ja määratleda ning piiritleda enesesse puutuvat, lahustada?
Hoolitsus muukeelsete eest on liigutav: mida enam õpilased tunnevad kuuluvust gruppi ja tajuvad enda identiteedi väärtustamist ja võrdsustamist seda paremad on nende õpitulemused. See tähendab, et ei piisa vaid koos õppimisest, vaid õpilased peavad nägema enda kultuuri ka õppematerjalides ja ainetundides ning sisu peab olema neile tähenduslik.
Õpetamisel tuleb arvestada erinevate etniliste rühmade käitumisnormidega lähtuvalt lapse ja täiskasvanu vahelisest sobivast suhtlusstiilist ning võrdõiguslikkuse rakendamisel klassiruumis erinevate etniliste rühmade soorollidega (kas naist tohib pidada alaväärseks, panna eraldi istuma?)
Järgnevalt tulevad juba käsud ja korraldused: Eesti õppekeelega koolis tuleb pöörata tähelepanu avatuse ja sallivuse suurendamisele ning mitmekultuurilisuse teadvustamisele, — Eesti õppekeelega koolid peaksid oma seniseid koolikultuuri arusaamu ja hoiakuid ümber hindama ning keskenduma lahenduste otsimisele sidusama ühiskonna loomisel — Assimilatsiooni ja akulturatsiooni nõude asemel tuleks tegeleda muu kodukeelega õpilaste riigiidentiteedi, enesemääramise pädevuse ja sotsialiseerimispädevuse arendamise ja toetamisega — Kooli ametlikes dokumentides peaksid märkimist leidma mitmekeelsust ja -kultuurilisust rikastavad momendid.
Suurema muulaste arvuga keskkondades soovitatakse: osa valikainete õppekeeleks muuta vene keele ning pakkuda ka aineõpet erinevates keeltes. See tagab vene kodukeelega õpilaste kõrgetasemelise kodukeele (sh akadeemilise keele) oskuse ning annab eesti kodukeelega õpilastele head eeldused kodupiirkonna töömaastikul edukas olemiseks
Ka õppekirjandus ja õppevahendid on mitmekultuurilisuse teenistuses: teha õpikutele ja teisetele õppematerjalidele sügavamaid kultuurianalüüse, mille eesmärgiks on kultuurilise mitmekesisuse parem kajastumine õppeprotsessis. See on konkreetne samm õppekavade ümberkujundamise protsessi alustamiseks.
Raportis ei peatuta kordagi eesti ja vene kultuuri tegelikel suurtel erinevustel, see analüüsi ei pälvi, ning meie minevikutraumasid maha vaikides pakutakse välja arusaam: Vaja on pöörata rohkem tähelepanu, et koolis koos õppivad kahe suurema kultuuri kandjad ei oleks kaks eraldi võrsuvat puud, vaid ühe puu eraldi oksad ning märgata, et puul on oksi rohkem kui kaks.
Seda saabki tagada üksnes riigiidentiteet. Küsitavaks jääb selle mudeli puhul rahvusidentiteedi säilimine ja väärtus, nagu on märkinud mitmed selle projekti analüüsijad.
Programmilises tekstis, mis elluviimisel saab puudutama meid kõiki, kutsutakse üles ühiskondlikule debatile, laiapõhjalisele arutelule, kus osaleksid ametnikud, ülikoolid, omavalitsused, haridusteadlased. Ent nagu programmi tähelepanelikult lugenud märgivad, on debati osapooltena kogemata jäänud välja lapsevanemad ja õpetajad, keda see kõige otsesemalt puudutab. Peamine ja juba otsustatud valikuküsimus näib olevat, et sihiks ei ole rahvus ja rahvuslik identiteet, vaid riigiidentiteet
See, mis RITA rände raportis ei kajastu ega selle tegijaid huvita, on eesti laste käekäik, identiteet, koolimeeldivus, õpitingimused jm. Ning prognoos, kuidas eesti lapsed end tundma hakkavad. Raporti algul lubati küll tutvustada lähemalt 6 koolis toimuvat, kus vene laste suur osakaal sees, ent tutvustamine piirdus vaid võrdlusega, kuivõrd mingi kool pakutud mudeliga sobitub. Koolis õppijad, nende edukus, enesetunne, koolimeeldivus, rahvuste suhted jm. mudeli koostajaid ei huvitanud. Eesti lapsed, nende vanemad ja õpetajad on mõeldud materjaliks suurejoonelises eksperimendis, milles on maha salatud rahvus kui väärtus.
Kas ja kuivõrd oleme teiste riikidega võrreldavad?
2011. aasta rahvaloenduse andmetel räägib Eestis eesti keelt 82,7% elanikest (emakeelena üle 68% ja võõrkeelena 13,7% elanikest). Lisaks Läti 2017. aasta statistikale tuginedes saab öelda, et Lätis räägib läti keelt 89,6% elanikest (emakeelena 60,8% ning võõrkeelena 28,8% elanikest). 2020.a. on nende hulk, kel pole antud riigi kodakondsust, Soomes nt. 4, 82% ja Eestis 15,02%. Kodakondsusega isikute osas oleme Euroopa Liidu riikide loetelus tagantpoolt kolmas, veel vähem on kodakondseid vaid Lätis ja Küprosel. Alla 90% kodakondsusega on Euroopas üldse 7 riiki, sealjuures on Leedus kodakondsus 99,2% elanikest. Sedavõrd suur muukeelsete hulk on erakorraliselt Euroopa maades vaid Eestis ja Lätis.
Lätis hakkab lõpule jõudma koolide riigikeelele üleviimine. Rahvusvähemuste õpilastele säilib võimalus õppida vähemuskeelt ja kirjandust ning kultuuri ja ajalooga seotud aineid emakeeles. Ei ole lähemalt teada, kas Lätis katsetatakse segakoolide varianti ja kuidas on kulgenud integratsioon. Miks sellest teada ei anta?
Eestis on eesti õppekeelega koole 396, kus õpib 67,6% õpilastest. Eesti ja vene keelekasutusega koole on 49, kus õpib 20 % õpilastest ning ainult venekeelseid 19 kooli 3,8% õpilastega. Kuivõrd haridusseaduse järgi on igal Eesti elanikul õigus õppida koolis eesti keeles, on kasvamas vene õpilaste osakaal vene koolides, ning eelkõige suure venelaste asustustihedusega aladel ka lasteaedades.
Kakskeelseid põhikoole (kumbagi keelt pole üle 50%) on Leedus, Poolas, Saksamaal, Sloveenias, Tšehhimaal, Ungaris. Maades, kus põhirahvuse keele rääkijate hulk ulatub 90% ligi, on võimaldatud rahvusvähemuste keelseid koole: Ungaris, Sloveenias, Slovakkias, Saksamaal, kusjuures kõikjal on kohustuslik riigikeele õpe. Antud dokumendist ei selgu, kas ja kuivõrd on kuskil kasutusel RITA rändega sarnane mudel.
Soome olukorda lähemalt uurinud kirjanik ja tõlk Katrin Kurmiste väidab: Immigrantide lapsi on Soomes praegu ca 8% õppijate üldarvust meie rohkem kui 30% vastu.
Soomes ei ole tegu segakooliga, kus luuakse mitmikidentiteete, see on soome rahvuskool, kus õpivad ka immigrantide lapsed, kes enne kooliminekut on saanud 9oo tunni ulatuses ettevalmistavat soome keele õpetust ja kes sellest hoolimata ei suuda koolis hakkama saada. On vaja aastaid akadeemilise keele omandamiseks
Skandinaaviamaadega on tutvunud ka RITA-ränne projekti koostajad: õppereisi raames külastatud Soome Vantaa piirkonna koolis oli näiteks ettevalmistava õppe pikkuseks üks aasta (õpilased alates 3. klassist) ning see keskendus soome keelele ning soome kooli argipäeva tundmaõppimisele. Õppetöö oli korraldatud peamiselt väikerühmades.
Juhitakse tähelepanu, kuivõrd on mitmekultuurilisus aktsepteeritud Skandinaaviamaades. Ja samas tunnistatakse:
Õpilaskeskse lähenemise väljenduseks on Soomes võimalus kasutada Eestiga võrreldes väga suurt hulka tugispetsialiste.
Mõeldes põhiseaduse vaimus järeldub, meie olukord on unikaalne ja tundlik, me ei saa ega tohi kopeerida teiste maade mudeleid, mängides suuremeelset suurrahvust, nagu võivad seda inglased, prantslased ja sakslased. Eestlastel tuleb leida omaenese lahendused, mille kese on eestluse, meie unikaalse kultuuri ja keele säilitamine selle rikkuses. Eriti kohatu on meil tahta võtta eeskuju USA praktikatest, nagu soovitatakse selles raportis. Eesti ei saa olla teiste rahvaste sulatusahi, tegu pole kõikjal räägitava suure maailmakeelega, meie põletavaim küsimus on jäävalt säilimine kahe suure keele surve vahel.
Meie hoiak suurkeeltesse on praegugi tihti alistuv. Siit võib prognoosida, milline keel, aga ka meel koolis peale jääb.
Ei ole teada uuringuid, kuidas toimib õpe ja millised on probleemid neis koolides, kus juba praktiliselt õpib suur osakaal vene lapsi lähtuvana elanikkonna koosseisust. Milline on seal osapoolte rahulolu, õpiedukus, õpilaste orientatsioonid, kogetud probleemid, koolikultuur?. Olukorra valgustamist ei kohta ka meedias, isegi mitte Õpetajate Lehes, kus leidub küll selles ettevõtmises kahtlejate sõitlemist, üksiknäiteid, ent mitte toimuva süsteemset peegeldust.
II avalikkuseni jõudnud vastukajad ühtse eesti kooli ideele.
Vaatluse all on need ilmunud artiklid pikemate analüüsidena, milles tuuakse esile mitut laadi ohud. Kõiki vastukajasid ühendab eksistentsiaalne mure: kas me jääme rahvusena ja keeleliselt ellu? Ning milline saab olema tulevikus meie keel.
On teada, et riiklikud õppekavad on suures osas ühiskondlik kokkulepe. Nii peaks just siin eriti, mis puudutab saatusi, intiimset ala nagu emakeel, püüdma ühiskondliku kokkuleppe poole. Rahvas pälvib teda puudutavate otsuste suhtes ärakuulamist, on lubamatu kehtestada meelevaldselt üks kontseptsioon kabinetiteadlaste ja poliitikute poolt.
Seetõttu pakun väikse kokkuvõtte, kuidas kavandatav kajab vastu nende poolelt, keda probleem on kõnetanud ja kes avalikkuses sõna võtnud..
Artikleid ja sõnavõtte on idee poolt kui vastu. Mõlema osapoole, nii idee pooldajate kui vastandujate argumente on avaldanud üksnes Postimees, sealjuures pooldajate argumente 18, kriitikute omi 11 korral. Muudes allikates nagu Maaleht, Delfi, ERR on pigem ühtse eesti kooli poolt kõnelejad, sealjuures ERR-is ka pikem seda ideed kritiseeriv kirjutis . Pole teada, kui lihtne on olnud teisiti arvajatel oma artikleid väljaannetesse sisse saada. Võtaksime vaatluse alla ühtse eesti kooli ohukohtadele viitavaid artikleid.
Autorid, kelle artikleid analüüsitud, on õpetajad-praktikud (tabel sisseastumisest), teadlased, kultuuri uurijad, lapsevanemad, mõni ajakirjanik. Lisaks mõned praktikute arvamused. Maarja Vaino, Tiit Kärner, Peeter Espak, Urve Läänemets, Eeva Holm, Triin Teramäe, Katrin Kurmiste, teadusartikkel Kristina Kallas ja Elvira Küün.
On välja toodud (Maarja Vaino, Urve Läänemets, Triin Teramäe), et teoksil on kogu rahvust haarav eksperiment, mille kohta puuduvad analoogilised uuringud, vähemalt viited neile, sh siinsetes juba kujunenud venekeelse kõnelejaskonnaga eesti koolide uuringud. Niimoodi kehtestades ja järele proovimata ei toimitud ka nõukogude ajal. Uuringuks ei saa pidada poliitiliselt motiveeritud tellimustööd nagu RITA ränne.
Kirjutiste analüüsimisel eristusid järgmised motiivid: 1) keele osa inimelus, inimarengus ja maailmatunnetuses 2) keel ja õpiedu; 3) eestlus ja mitmikidentiteedid; 4) eesti lapsed ja õpetajad; 5) Kas säilime rahvusena või jääme vaid üheks (hääbuvaks) kogukonnaks teiste seas?
1. Keele osast inimelus, inimarengus ja maailmatunnetuses
Oma keele ja kultuuri säilimine pole missioon üksnes meie enese armastatud/kirutud rahva ees, vaid kogu maailma ees, sest inimkonna kultuuriline mitmekesisus on kogu inimkonna jõud ning rikkus.
Keel on olemas enne inimest, sinna kasvatakse. Iga keel on ainulaadne maailmatunnetusviis, Heideggeri järgi olemise koda.
Keel on meel ja teadupärast ka mõtlemine. Keel on intiimne ala, tunnetusvahend, värav välisilma. Keel on sissejuhatus maailma mõistmisse. Keeles kohtuvad isiklik, ühiskondlik ja sakraalne. Peamiselt keelele tänu saab inimesest oma kultuuri sümboolse tegelikkuse elanik. Keele struktuuridel, sõnavaral, keelemängudel on suur osa selle vaatenurga kujunemisel, millelt hinnatakse tegelikkust.
Keelel on tihe seos vaimse arenguga, mis sõltub varajasest keelekeskkonnast ja hilisemast lugemusest. Ilus rikkalik kujundlik eesti keel, milles eesti laps saab kümmelda oma varases lapse- ja koolieas, loob eeldused nüansirohkeks kujundlikuks ning abstraktseks mõtlemiseks ning maailmatajuks. Väikelapsena kuuldud helindid ja sõnaseosed loovad tema alateadvuses esmase struktuuri, mille pinnalt mõistetakse maailma. Lugedes ja kuulates emakeelseid kauneid sõnarikkaid jutte saab lapse kujunev identiteet ja vaim osa eluteadmisest selle keerulisuses, inimloomuse paljutahulisusest, luule eksistentsiaalsest imest, ajastute sügavusest. Keel avab kultuurilise tarkusevaramu.
Rikkuseks on ka mitmete võõrkeelte oskus, väikerahvale iseäranis. Iga võõrkeel annab lisaks osaliselt uue maailmatunnetusviisi, ent ometi ei pruugi see võtta rahvustunnet ja identiteeti. Meie keel on kujunenud mitmete teiste keelte mõjudes. Üha enam on tõsiasjaks segaperedes sündinud kakskeelsed lapsed, kel seisab ees oma identiteedi loomine, ja siin saab tõesti rääkida keelelis-rahvuslikest mitmikidentiteetidest.
Ka eesti keelt hästi oskavad muukeelsed jäävad enamasti oma rahvuse liikmeks ja selle mentaliteetide kandjaks, näiteid on palju ka väliseestlaskonnast.
Igal muukeelsel on tagala oma päritolukodumaana. Eestlastel ei ole. Meie peame hoidma oma keelt siin sellel maal, et ta täidaks inimese kujunemisel oma arenguülesannet ega oleks keelelisi kadusid.
Segakeelsuse tagajärjed arengule:
Vene lapsed eestikeelsetes lasteaedades – vanemate mureks on lihtsustatud keel; siit küsimus; kas tohib panna teisekeelseid suuremal hulgal laste sekka, kes alles õpivad oma emakeelt? On kujunenud aga olukord, kus Mustamäe eestikeelses lasteaias ütles direktor õpetajale, et rääkigu 5-6-aastaste eesti rühmas lihtsustatud eesti keelt, et liiga suur hulk rühma võetud muulasi aru saaksid.
Kelleks kujuneb eesti laps? On teada, keel kujuneb multirahvuslikes tingimustes lihtsustatud ja vaene, ilma sõnarikkuseta, abstraktsioonideta, kujunditeta, nüanssideta, et ikka kõik aru saaksid. Tuleb ju erinevustele olla vastutulelik. Nagu tarbekeel pakendil. Keelelise vaesumise kaugem tulem on uute põlvkondade võimetus lugeda nõudlikumaid tekste, rääkimata nende loomisest. Kaob suutlikkus lugeda kultuuriajakirjandust, mida siiski oleme suutnud hoida elus. Nii võib Eesti laps kujuneda küll tööjõuks, käsutäitjaks, kasumi tootjaks, ent mitte enam kultuuri kandjaks.
Asjakohane on küsida, kuidas käib eesti keele enese käsi juba tänastes eesti koolides, kus veel muulasi ei ole. Õpetajate tähelepanekud on sõnavara kokkukuivamine, släng ingliskeelsete väljenditega, mitme mõiste mittetundmine. Õpetajad pidid saama noomida liiga suure sõnavara pärast, et ei kasuta primitiivsemaid väljendeid. Eesti keele ja kirjanduse osakaal on iseseisvusajal õppekavades drastiliselt kahanenud: meie õppekavades puudub eesti kultuuriloo kursus, eesti keele tunde on nädalas vähem kui võõrkeeletunde, eesti kirjandus kui iseseisev õppeaine on sisuliselt kadunud (Maarja Vaino, Katrin Kalamees)
Kas tuleb alandlikult veel ruumi teha „kultuuritundlikule“ õpetamisele muulaste mentaliteetide ja meelsuse hüveks.
Maarja Vaino: Psühholoogilise turvatunde loob inimesele kuuluvustunne ja teadmine, kes ta on. Milleks lastelt, kellel on alles õrn ja arenev psüühika, võtta ära selge kuuluvus- ja turvatunne? Kas nii luuakse tervema psüühikaga inimesi või vaimse tervise probleeme?
2. Keel ja õpiedu.
On oletatud ja väidetud, et venekeelseid eesti kooli tuues saavad nemadki osa PISA edust ehk õppeedukus tõuseb.
Praktik, Kuristiku kooli, kus teisekeelseid juba ligi kolmandik, direktor Raino Liblik, väidab: Õpiraskusega õpilasel on võõras keeles väga raske õppida ning äärmiselt keeruline on see ka koolile! Peame moodustama nende jaoks väiksed eesti keele täiendava õppe tasemerühmad. Samuti peame palkama nii 1. kui ka 2. klassis õppivatele teist keelt rääkivatele lastele klassi kaks abiõpetajat, kes aitavad neid lapsi matemaatika, loodusõpetuse ja teiste ainete õppimisel väikestes tasemerühmades
Imet ei sünni, parem õpiedu tagatakse emakeeles õppides. Samas soovitavad projekti koostajad reeglistikku, kus eesti emakeelega õpilasi ei tohikski ühes klassikomplektis olla rohkem kui 80 protsenti. Nii avaldatud artiklites kui praktikute sõnavõttudes aga kordub väide, et integreerimine saab olla edukas vaid siis, kui muukeelsete hulk laste kollektiivis ei ulatu üle 10%, vastasel juhul tekkivad paralleelkooslused.
Väited artiklist: Kristina Kallas, Elvira Küün. Diskussioon kakskeelsest haridusest: teadusuuringud ja Eesti mudelid* Riigikogu Toimetised 40/2019
- Sotsiokultuuriliselt rikastunud koolikeskkonnas võtab muukeelsel õpilasel teise keele keskkonnas õppides keskmiselt 5–6 aastat aega, et jõuda emakeelse õpilasega võrdväärsele tasemele kõikides õppeainetes. Kõik muukeelsed õpilased sõltumata nende emakeelest võidavad märkimisväärselt pikas perspektiivis, kui neil on võimalus õppida oma eale ja klassitasemele vastavalt oma emakeeles.
- Lapsi, kes pole saanud enne teises keeles õppimist piisavalt võimalusi arendada kognitiivseid oskusi emakeeles, ohustab akadeemiliste oskuste ja võimete hilisem areng kui eakaaslastel, kellel on olnud võimalus arendada ja kasutada õppeks oma emakeelt.
- Uuringud on näidanud, et kognitiivseid eeliseid ükskeelsete laste ees omavad lapsed, kes on saavutanud täieliku kognitiivse arengu kahes keeles. Kui eesti emakeelega lastele toimub õpe eesti keeles ja muu emakeelega lastele mõlemas keeles, on tegu säilitava kakskeelse hariduse mudeliga.
See aga tähendaks kakskeelseid koole, nagu meil täna on Avatud Eesti Kool. Mis sellisel juhul jääks järele eesti keelest?
Urve Läänemets väidab, et paremad aineteadmised saadakse vähemalt õpitee esimeses pooles emakeeles. Ta soovitab õpetada eesti keelt muust rahvusest inimestele nende emakeelest lähtudes.
Ja küsib: miks pole tõusnud küsimust, millises eesti keeles räägib õpetaja klassis, kus pooled õpilased seda ei valda. Kui lihtsaks ja lihtsustatuks ta siis oma selgitused teeb? Ja miks peaksid eesti lapsed ilma jääma heas eesti keeles ja terminoloogiliselt korrektsetest selgitustest mis tahes ainetunnis?
Tõlk ja kirjanik Katrin Kurmiste võrdleb meil kavandatavat Soomega: Neile, kes soovivad, et nende lapsed õpiksid eestikeelses koolis, tuleks Soome eeskujul korraldada enne kooliminekut eesti keele intensiivõpe, ilma keelt oskamata ei suuda väike inimene võõras keeles toime tulla, tunneb end alaväärsena. Ja immigrantide lapsi on Soomes praegu ca 8% õppijate üldarvust meie rohkem kui 30% vastu
Ning lisab: ei süveneta ega suudeta näha niisuguse arengu halbu, võib isegi öelda, et hukatuslikke tagajärgi eesti lapse jaoks – milleks on esmajoones kesisem haridus ja tähelepanu keskpunkti nihkumine teiskeelsetele.
HM ametnik Maie Kitsnik tõdeb, et senine riigikeele õpe venekeelsetele on olnud vaatamata summadele vilets. Muutusteks on vaja rohkem parema tänapäevase väljaõppega õpetajaid ja häid õppematerjale. On vaja kiiresti tõsta eesti keele oskuse taset kõigis koolides, et ühtsesse kooli ei jõuaks liiga palju väga nõrga keeleoskusega noori. See eeldab õpetajate väljaõppe taseme tõstmist ja tänapäevastele keeleomandamise põhimõtetele vastavate õppematerjalide loomist. Järelikult seda kõike ikka ei ole.
Ent arvatavalt ei peaks siin alahindama ka sotsiaalseid ja psüühilisi tegureid
Kiviõli kooli direktori Anu Vau intervjuust Vikerhommikus 11.sept. : Laps ei saa sellist haridust, mida ta saaks emakeeles õppides. Vanemad toovad oma umbkeelseid lapsi ka 7. ja 8. klassi. Need on väga keerulised juhtumid. Kus on üle 10% muukeelseid, said lisarahastuse, et lastel oleks ka eesti keele õppetund. Meil puudub riiklik kava, kuidas sellises olukorras toimida, pole plaani, mida antava rahaga teha. Tulemuseks õpetaja hall nägu.
Maarja Vaino kirjutab Postimehes: Vastloodud liikumine Eesti kool on eesti keele kodu toetub tõsiasjale, et eesti-vene segakooli mudeli edukaks rakendamiseks puuduvad piisavad ja põhjendatud teadusuuringud ning samuti toimivad eeskujud mujal maailmas. Ida-Virumaa ja samuti Euroopa segakoolide praktika näitab üheselt, et sellistes ühtsuskoolides õppetase langeb
3. Eestlus ja mitmikidentiteedid
´Kirjutajad viitavad Marek Tamme ettekandele ja kirjutistele mitmekultuursusest ning lõimumise mudelitest. Siin sõnastatakse, et koolihariduse üheks eesmärgiks peaks saama mitmikidentiteetide kultiveerimine ja eestlane võib olla igaüks, kes samastab end poliitilise identiteedi poolest Eesti riigiga, ent samas säilitab oma kultuurilise identiteedi. Aune Valk on oma kirjutistes väitnud: Kindlasti tuleks mitmekultuurilisemaks (sh Eesti vähemuste kultuuri käsitlevaks) muuta ka eesti laste õpet kõigis koolides. Algklassiõpetajad võiksid olla kakskeelsed, et toetada laste sisseelamist ja lahendada võimalikke probleeme (2016).
Ohud, mis esile tuuakse:
- Väljakujunenud traditsioonidega ning rahvuslikku identiteeti säilitava eesti kooli kadumine
- Ühtsuse teke võib tähendada vastandumist ning nõrgema allajäämist
- Muutuvad õpisisud tõe ja objektiivsuse arvel
- Kultuuri ja riikluse haavatavuse suurenemine
Väljakujunenud traditsioonidega ning rahvuslikku identiteeti säilitava eesti kooli kadumine
Suure hulga teiskeelsete puhul tekivad paralleelmaailmad, mitmetes piirkondades on eestlased vähemuskultuuriks. Kaoksid sajanditega kinnistunud traditsioonidega eesti koolid, tekiksid umbmäärase laadiga segakoolid, kus eestlased on üks rahvus teiste seas. (Peeter Espak, Maarja Vaino, Triin Teramäe)
Ühtsuse kunstlik tekitamine võib tähendada vastandumist ning nõrgema allajäämist
Viidatakse vene ja eesti kultuuride kombestiku ja mentaliteetide jäävale erinevusele. Kaks rahvast moodustavad erineva vaimsusega kooslused. Sealjuures on vene kultuur intensiivsem ja jõulisem, nende käitumise taust on rohkem kui sajamiljoniline seljatugi, nad tajuvad end eelkõige impeeriumirahvana, kes on poliitilise anomaalia tõttu ajutiselt piiri taha jäänud. Kuivõrd omandatakse ühtne eesti riigiidentiteet sellises olukorras? Küll ollakse valmis omandama eesti keel lihtsalt praktilise kasu eesmärgil, kasvõi selleks, et paremini tööd saada (Peeter Espak, Maarja Vaino)
Muutuvad õpisisud tõe ja objektiivsuse arvel
Selleks Rita-Rände projekt kutsub. Üle tuleb vaadata ühiskonnaõpetuse ja eriti ajaloo aspektid, et see oleks muukeelsetele vastuvõetav. See tähendab ajalooõpikute vaatenurkade muutmist ja taaskordset meie ajaloo mahasalgamist, nüüd siis ka eesti laste jaoks. Meenub siin kohe putinlik ajaloo ümberkirjutamine. Vaja on ka uusi aabitsaid. Maarja Vaino on nimetanud seda Eesti tühistamiseks. Kui sügavale ajas, kuivõrd meil on nüüd ju omariiklust olnud üle 50 aasta, ulatub siiski orjamentaliteet?
Kultuuri ja riikluse haavatavuse suurenemine
Tiit Kärneri artiklis “Kultuur on inimese püsiv hingeehitus, mitte teadmised” esitatakse teoreetilisele pinnasele toetuv väide, et integratsioon võtab aega terveid inimpõlvi. Kultuuriline evolutsioon on sisuliselt ellujäämiseeskiri seda kultuuri esindavale rahvale. Kultuur on suuresti alateadvuslik ja emotsionaalne ning eelteadvustatud ehk automaatne. Poliitiline identiteet seevastu õpitud ja ratsionaalne. Inimkäitumine aga ei ole suuresti ratsionaalne. Kärner väidab, et poliitilisele identiteedile üles ehitatud riik on ebastabiilsem ja vastuolulisem kui ühtse kultuurilise identiteediga riik. Lisaks on kultuurid kooskõlastatud, mitte tükeldatud sisuosad, seetõttu on neid tervikuks raske siduda. Seetõttu inimene vahetab kultuuri enamvähem tervikuna, Kultuuri ei õpita, temasse elatakse sisse. Ja siin on järgmine mitmekultuurilisusega seotud suur probleem: kultuuri kestmine vajab koherentse, kooskõlalise kultuuriruumi olemasolu. Kultuuride segus selline dominant puudub
Nii Maarja Vaino kui Peeter Espak järeldavad: need, kes oma identiteedist loobuma peavad, on eestlased. Neile pakutakse asemele „kultuuritundlikku“ õpetamist, „mitmeperspektiivset ajaloovaadet“ ja mitmekultuurilist „poliitilist riigiidentiteeti“. Meie ülesandeks ja ka meie põhiseaduse nõudeks ei ole hoolt kanda mitte kakssada korda suurema kultuuri ja tsivilisatsiooni hüvangu eest, vaid Eesti riigi, rahvuse, keele ja kultuuri hüvangu eest (Espak).
4. Eesti lapsed ja õpetajad
Eesti õpetaja on naissoost, töökas, kannatlik, ennastsalgav, kuulekas ja vaikiv. Vaid mõned üksikud on sel tundlikul teemal julgenud avalikult sõna võtta. Mitmed on liitunud Facebooki grupiga Eesti kool on eesti keele kodu. Õpetaja on eesliinitöötaja, ning just tema tegevuses kohtuvad ning põrkuvad eelkirjeldatud probleemid. Teisisõnu, ta on vastuolude sees ja samas ülimalt hõivatud, et neid vastuolusid lahendada. Eestis on õpetajate põud. Mõiste läbipõlemine viitab eelkõige õpetajatele. See vaikiv ja kuulekas õpetaja, kui ta enam vastu ei pea, lihtsalt lahkub. Mõni aeg tagasi lisati ta töökoormusse poliitiline projekt „kaasav haridus“ Mõne õpetaja klassis on HEV kaasatavaid ligi kolmandik, ja sinna läheb tema aeg.
Mida õpetaja klassiruumis praktiliselt peab tegema ehk teated tegelikkusest:
3. klassi õpetaja Ida-Virumaalt, klassis kolmandik venekeelseid: Üldistades võin jagada oma klassi õpilase tasemelt kuude rühma: 1) õpilased, kes on tulnud kooli ealiselt varem või pole koolivalmis; 2) kellel on õpiraskusi või on haridusliku erivajadusega lapsed (diagnoositud); 3) õpi- ja käitumisraskustega õpilased; 4) keskpärased, kes pingutavad pideva suunamise ja õpetajapoolse juhendamisel ning 5) õpilased, kes suudavad pärast juhendamist töötada iseseisvalt, 6) andekamad, kuid ka nemad vajavad tähelepanu.
Õpetaja Ida-Virumaalt: Olen 10 aastat eesti koolis õpetaja olnud. Esimestel aastatel oli mul klassis 16 lapsest ainult kaks muust rahvusest ning ka eri soost. See aitas kummalgi lapsel kiiresti eesti keelt õppida. Nad tahtsid eesti lastega sõpradeks saada. Siis sain uue klassi 10 keelekümblejaga lasteaia keelekümblusrühmast. Sügisel kohe selgus, et 8 neist ei saa eestikeelsest jutust suurt midagi aru. Mitmel lapsel ilmnesid veel suured käitumishäired. Minu keelekümblusklassis olid segamini õpi-, käitumis- ja keeleraskustega (k. a logopeedi abi vajavad) lapsed. Teise aasta lõpuks olin läbi põlenud.
Umbkeelsel lapsel pole enam eesti koolis sellist keelekeskkonda, kus ta kuuleks kavahetunnis puhast eesti keelt. Eesti lapsele hakkab külge vene keel, mitte vastupidi.
Siin tuleb selgelt mängu kvantiteet, millest raporti autorid rääkida ei soovi. Ja see on teisekeelsete % klassis, et oleks võimalik nii õppetöö kui tegelik kultuuriline lõimumine. Kirjutisest kirjutisse jookseb läbi protsent: kuni 10%, ehk 20 õpilasega klassis kaks muukeelset. Teisekeelsete rahvastiku koosseisuga piirkondades pole see võimalik.
Raino Liblik: Eesti koolides üldiselt ongi muukeelseid lapsi 10% ringis, kuid Lasnamäe eesti koolides on olukord teine. Näiteks meie koolis on teist keelt kõnelevaid lapsi klassis 25–40% ja üha rohkem vene lapsevanemaid tahab oma lapsi meie kooli panna. Ta soovib: Kas riik saaks kehtestada piiri, et muukeelsed õpilased jaotuksid ühtlasemalt ja teist keelt kõnelevaid Lasnamäel elavaid lapsi suunataks ka kaugemal asuvatesse eesti koolidesse?
Anu Vau (intervjuu Vikerhommikus 11. Sept.) Vene vanemad on hakanud massiliselt panama oma umbkeelseid lapsi eesti kooli. Algul tundus see positiivne, et vene lapsi tuuakse, et õpivad kõik rääkima eesti keelt. Nüüd näen, millises vaevas on õpetajad. Kui klassis on ligi pool vene emakeelega õpilased, läheb see omakorda pooleks, need, kes räägivad paremini eesti keelt, ja need, kes millestki ei saa aru. On küll tore, et vene vanem mõtleb lapse tulevikule, ent kui suur on meie võimalus last aidata? Suure vene laste hulgaga klassis ei tule õpitulemusi.
Nad on püüdnud vanematele selgeks teha, et siia tullakse õppima mitte eesti keelt, vaid eesti keeles. Ent meie riigis on vanema otsustada, kuhu ta lapse paneb. Direktori ainus võimalus on vanemaile rääkida, mis sees ootab.
Urve Läänemets on üllatunud, et keegi pole seni esitanud küsimust, millises eesti keeles räägib õpetaja klassis, kus pooled õpilased seda ei valda. Kui lihtsaks ja lihtsustatuks ta siis oma selgitused teeb? Ja miks peaksid eesti lapsed ilma jääma heas eesti keeles ja terminoloogiliselt korrektsetest selgitustest mis tahes ainetunnis?
Katrin Kurmiste kirjeldab olukorda Soomes: Soome põhikoolides on iga klassi jaoks tugiõpetaja, lisaks viis lisatugiõpetajat terve kooli peale, ka on palgatud assistente, kes oskavad võõrkeelsete emakeelt. Neid koolitatakse piisavalt juurde. Kui palju tugiõpetajaid töötab meil? Seal on integreeritavaid 8% õpilaskonnast, meil on integreeritavate õpilaste arv mitmekordne. Soomes soovib 20% õpetajatest vahetada töökohta, kui võõrkeelsete õpilaste arv kasvab liiga suureks. Ka soome koolide õpikud on võõrkeelsetele liiga rasked, tegelikuks õppimiseks jääb aega üha vähemaks. Kas peame meie minema eesti keele lihtsustamise teed? Kuidas mõjustab lihtsustatud õppimine teadmiste taset? Kuidas mõjub see eesti keelele? Kuidas hoiduda eesti keele lihtsustumisest, kui paljudes kohtades jävad eesti lapsed koolis vähemusse?
Millised on meie tegelikud ressursid sellele mudelile üle minekuks ja mille arvelt see peaks toimuma, kui koolide olukord on HEV õpilaste ja vaimse tervise häiretega õpilaste poolest on niigi pingestunud, sealjuures ei jätku tugispetsialiste ka hädalistele?
5. Kas säilime rahvusena või jääme vaid üheks (hääbuvaks) kogukonnaks teiste seas?
See eksistentsiaalne põlvkondi saatnud küsimus mitte ei kahane, vaid võimendub.
RITA rände projekti hea tahe – vältida kultuurikonflikte, kasvatada haritud tööjõudu, riigikeelt oskava elanikkonna hulka – võib pöörduda iseenese vastandiks, leiavad selle sisu analüüsinud inimesed. Sest siit jäävad välja eesti laste huvid ja eesti kultuuri aspekt. Nii tajutakse ohtu, et selle idee vägisi realiseerimine hävitab „nii eesti kultuuri, identiteedi, enesekindluse, uhkuse, sisu, iseolemise kui pikas perspektiivis ka riigi” (Peeter Espak)
Küsimuseks on, kas saab lõimida väga suurt hulka suurrahvuse esindajaid väikerahva sisse? Milline koht ja saatus jääb eestlastele, kui nad (omaenese kätega) määravad end olema vaid üheks kogukonnaks teiste kogukondade seas?
Maarja Vaino sõnul pakutakse lõimumismudeleid, “mis sobivad vahest mõnele suurrahvale, mitte aga alla miljonilisele, demograafilistes vaevades väikerahvale. Ka märksa enesekesksemad suurrahvad ei ole valmis end taandama „üheks kogukonnaks“ mitmekultuurilises ühiskonnas.
Ja toob võrdpildi: “Kas ei oleks võõrastav ja kummaline, kui me ei räägiks Saksamaa kontekstis sakslastest kui selle riigi põhirahvusest, vaid saksa kogukonnast kui ühest paljudest kogukondadest türgi, araabia, serbia, vene jm kogukonna kõrval”
Tegu on rahva kultuurilise kohandamisega, mitte rahva vaba loomuliku arenguga, siin lülitatakse rahvas välja arengus osaleva subjekti seisusest, rahvast saab “valge hiir teaduslaboris. Eesti rahvas ei peaks leppima maailmapoliitikas teenindaja, toatüdruku rolliga” (Tiit Kärner)
Meenutatakse, et põlisrahvad suurrahvaste seas on tänapäeval kaitstud seadusega ning isegi reservaatidega.
Triin Teramäe: “Meie kahanev rahvaarv ja kultuuriidentiteet on järjest haavatavam globaalsetes tuultes, vajaksime kaitset kui põlisrahvas. Tegelikult oleme olukorras, nagu maailma põlisrahvad, mitte mitmekümnemiljonilised endised koloniaalriigid oma multikultuursusega”
Mitmes ilmunud artiklis kordavad nii tema kui teisedki, et on ebaeetiline kasutada eesti lapsi lõimumispoliitika tööriistadena, eriti kui on ilmne, et nad sellega toime ei tule.
Igal suuremahulisel plaanitud muudatusel pole üksnes tulemused, vaid on ka tagajärjed, mille prognoosimine eeldab nii haridust, kui haritust, mille tulemuseks võime prognoosida, mis juhtuma hakkab. Eestlaste ja muulaste segakoolides võidab tugevam, ja need ei ole meie, kuivõrd uhkust ja väärikust jääb suurte keelte ees väheseks ka praeguses eesti koolis ja ühiskonnas.
Lõpetuseks Tiit Kärneri resigneerunud tõdemus: Aastakümnetepikkune kogemus on näidanud, et kui ideoloogia ja mõistus kokku põrkuvad, on kaotajaks alati mõistus.
Lahendused
See alaku hoiakust:
Tuleb garanteerida just Eesti kooli säilimine ilma, et tehtaks kasvõi ühtki järeleandmist soovitud üleminekul Eesti-Vene segakooli mudelile, mille tagajärg on Eesti kooli kadumine.
Eesti riigiidentiteediks oli, on ja jääb eesti rahvuse identiteet. Kui vastavast arusaamast loobutakse kaob Eestil kui riigil üldse igasugune alus või eesmärk olemasoluks.
Muutkem eesti ühiskond eelkõige eestikeelseks. Venelane saab Eestis kõikjal toime oma keelega. Mis peaks teda motiveerima õppima eesti keelt? Miljoneid panustatakse eesti keele õppele, aga ometi pakutakse kõiki teenuseid ka vene keeles, venelastel on võimalik elada kogu elu sõnagi eesti keelt oskamata. Sakslased ei räägi türklastega Saksamaal türgi keeles.
Tuleks sisse seada nõue, et eesti õppekeelega kooli õppima tulev laps oskab piisaval tasemel eesti keelt. Vene lapsevanem peab mõistma, et eesti koolis mitte ei õpita eesti keelt, vaid õpitakse eesti keeles. Eesti kooli ei peaks vastu võtma mistahes keeleoskusega muukeelseid, vaid siin peaks olema lävend, ja sellele jõudmiseks eesti keele intensiivkursused muukeelsetele, mille tulemusel see lävend saavutatakse.
Keelekümblus lasteaedades ei peaks toimuma eesti laste keelelise arengu arvelt, vaid eraldi teisekeelsete rühmadele.
Keeleoskus tuleb omandada niisuguses keeletunnis, kus asjatundlik õpetaja arvestab õppija lähtetaset ja emakeelt ning oskab kasutada paljusid keeleõppe meetodeid. Keelekümbluse kõrval on teisigi häid keele omandamise meetodeid.
Erinevate kultuuridega inimrühmade kiire integratsioon ei ole võimalik, selleks kulub inimpõlvi. On võimalik seda soodustada mittepõlisrahvusest elanikele ja sisserändajatele kohaliku keele õpetamise ja tavade tutvustamise teel, eeldamata viimaste viivitamatut omaksvõttu. Vaid selline tee – arukalt läbi viiduna – võimaldab eesti keelt ja kultuuri kaitsta.
Projektis pakutakse kutsehariduse osas: Vaja on pakkuda vene õppekeelega koolidest tulijatele intensiivseid eesti keele kursusi ning tuleks kaaluda vaheaasta ellukutsumist, mis aitaks mahajäämust keeleõppes korvata. Samamoodi nagu üldhariduskoolid, peaksid ka kutsekoolid olema valmis minema 2030. aastaks üle ühtse Eesti kooli visioonis kirjeldatule. Seesama võiks kehtida laiemalt.
Olukorraga silmitsi praktikud otsivad lahendusi ka ise:
Anu Vau: Kiviõlis on arutatud, et enam ei aja nad lapsi segi ja loodame, et saavad keele selgeks. Katsetame temporühma varianti. See on põhiklassiga paralleelselt, seda juhib eripedagoog. Töö toimub seal eesti keeles, aga juhendaja on venelanna.
Paraku tõdeb ta: eesti lapsed, kes vajavad eripedagoogi tuge, ei saa seda, sest eripedagoog tegeleb vene lastega.
Praktikud soovitavad head toimivat plaani: Rahast on abi siis, kui on plaan, enne tuleks anda raha teadusele, töötada välja mudelid, analüüsida, et mõelda läbi, kui palju ja kuhu raha anda.
Küsimusi pöördumisest, mille koostas MTÜ Eesti kool on eesti keele kodu, ja millele adressaadid ei vastanud.
