Pöördumine seoses koalitsioonilepingusse kirjutatud äärmusradikaalse plaaniga kehtestada Eestis vene-eesti segakoolid (nn ühtsed koolid), mis tähendab senise 350-aastase traditsiooniga eesti kooli hävitamist ja seni eesti laste maailma ühe parima hariduse kvaliteedi kahjustamist.
Koalitsioonileping: “Muudame alus-, üld- ja kutsehariduse eestikeelseks vastavalt kehtivale seadusele.
a) Viime 2027. aastaks kogu Eesti alushariduse eestikeelseks, kus lapsed käivad ühises lasteaias, sõltumata nende kodusest keelest. 2024. aasta sügisest on igale lasteaialapsele tagatud eestikeelne või keelekümblusõpe vastavalt tema oskustele ja võimetele.
b) Viime 2030. aastaks kogu Eesti põhihariduse eestikeelseks, kus lapsed käivad ühises koolis, sõltumata nende kodusest keelest. 2024. aasta sügisest on igale 1. ja 4. klassi alustavale muukeelsele õpilasele tagatud eestikeelne või keelekümblusõpe vastavalt tema oskustele ja võimetele.
Ühtse Eesti kooli loomisel lähtume regionaalsetest eripäradest ja teadlaste esitatud soovitustest ning loome vajadusel nn vene koolile individuaalse üleminekukava.
Eestikeelsele õppele üleminek tähendas siiani, nagu mitmel pool teistes riikides, et muulastele on riigikeele õppimise koolid, kus on võimaldatud ühtlasi tegeleda oma keele ja kultuuri süvendatud õppega. Haridusministriks saanud Kristina Kallas, kes on ise äärmusliku vene-eesti segakooli esipropageerija, on oma senistes intervjuudes kinnitanud, et venekeelsed lapsed pannakse massiliselt eesti kooli. Eriti silmakirjalik on sellist ENSV-likku venestusplaani nimetada “eestimeelseks” ja “eestikeelseks”, nagu on teinud E200 oma valimisprogrammis.
Demograafia
Okupatsiooni taaga tõttu ja massilise venekeelse uus-sisserände tulemusel tähendab see Eesti demograafilise tegelikkuse juures, et 894 000 eestlase lapsed pannakse kokku 460 000–500 000 venekeelse elaniku lapsega. Juba enne Ukraina sõda oli Eestis pea 400 000 peamiselt venekeelset ida-slaavlast.1 Alates Ukraina sõja algusest on juurde tulnud hinnanguliselt 60 000–100 000 peamiselt venekeelset ida-slaavlast. Tallinnas, kus eestlasi on juba ainult pool või vähem elanikkonnast, tähendab see, et pooled õpilased klassis on venekeelsed. Ida-Virumaal integreeritakse aga juba praegu 15% eestlasi vene keele- ja kultuuriruumi.
RITA-rände äärmusradikaalne ideoloogia
Ühtse kooli äärmusradikaalse ideoloogia aluseks on RITA-rände projekt, mida kasvatusteadlane Tiiu Kuurme on kommenteerinud järgmiselt:
“…Sisuliselt on tegu segakooliga, mida välditi isegi 1950. aastate venestunud Raadil, sest sealsete laste tollases 3. keskkoolis õppisid venelased ja eestlased erinevates vahetustes. Projekti koostajad aga teavad, et annab häid tulemusi, kui mitmekeelsetes koolides väärtustatakse koolis esinevaid erinevaid kultuure ja keeli – neisse suhtutakse kui rikkusesse ja mitte kui probleemi, mida tuleks kuidagi lahendada.
Kuigi õpe on eestikeelne, on eestlase kultuuriline identiteet loetud samaväärseks kõigi siin õppijate rahvusidentiteetidega. Iga õpilase (või lasteaialapse) kultuurilist eripära tuleb märgata ja arvestada nii õpetajate kui ka kaasõppijate poolt. Oleme eestlastena määratud taanduma.
Tulemusliku õpetamise osas on uuringud välja toonud, et õpetamine peab olema õpilaste kodust kultuuri ja keelt kaasav, sest ainult selle kaudu on võimalik õpet tähenduslikuks muuta ning õpilaste akadeemilist edu toetada. — Tähelepanu soovitatakse pöörata, et mitmekultuurilisus kajastuks õppekavas, klassivälises tegevuses ja keskhariduses. Kuni seintel olevate plakatiteni ning koolis esindatud keelteni välja.
Eesti lapsed ja eesti kultuuriidentiteet on “ära unustatud”
Ja nüüd kerkib oma iseolemise haprust süvitsi tajuvas eestlases ohutunne: kuhu selles paradiislikus kirjelduses jäävad eesti lapsed ja eesti kultuur?
Nagu selle projekti pooltkõnelejad väljendavad, on eesmärgiks kodanikurahvus ja ühine riigiidentiteet. Selles tekstis ei esine mõistet eesti rahvus ega ka mitte viidet põhiseaduse preambulile, milles sõnastatut teame kui peamist põhjust Eesti riigi olemasoluks. Küll aga ohtralt juhtnööre, kuidas muulased end eesti koolis hästi tunneksid.
Kultuurrahvuse ja kodanikurahvuse erinevus on projektis avatud järgnevalt.
Etnilised kultuurrahvused toetuvad ühisele pärandile, keelele, rahvuslikule territooriumile, religioonile, kommetele ja ajaloole. Kodanikurahvused toetuvad ajaloolisele territooriumile, seadustele, institutsioonidele ning kõigi kodanike seaduslikule ja poliitilisele võrdsusele.
Teabeallikatele toetudes eristab rahvust rahvast rahvuslik eneseteadvus: rahvus nimetab ja piiritleb ennast ise, etnos (rahvas) ei pruugi seda teha. Rahvusteadvus tähendab oma eripära teadvustamist, kultuurikoode, rahvusse kuuluvus pakub alused liikmete identiteediloomeks. Rahvusse kuulumine ei ole enesestmõistetav: rahvusse ei sünnita, rahvusse kasvatakse. Lapsepõlve ja nooruse jooksul omandatud rahvuslikku (kultuurilist) kuuluvust on hiljem raske, kui mitte võimatu muuta. Rahvuse puhul on oluline tema enese määratletud identiteet ja tema liikmeid seob tugev kokkukuuluvustunne. Rahvusriigi sünni eeldus on tärganud rahvuslik eneseteadvus, mis ka rahvust elus hoiab. Rita-rände projekt kutsub piirduma kodanikuidentiteediga.
Eestlased “surevad välja” ja asemele tulevad edaspidi kodanikud?
Ent kas hoiab üksnes kodanikuidentiteet meid kultuurrahvana elus? Miks mainitakse meil rahvuse mõistet äraspidisel ilmel kui midagi häbenemisväärset?
Projektis heidetakse eesti koolile ette suhtelist suletust, mis hoiab kogukonnad eraldatuses. Suletus aga oli omane juba muinasaja linnustele, põhjuseks enesekaitse, enesele kuuluva säilitamise soov. Suletust tekitab vaenulik ümbrus. Kas eestlane soovib raskelt kätte võidetud õiguse olla rahvus, kanda eneseteadvust ja määratleda ning piiritleda enesesse puutuvat, poliitkorrektses avatuses tõesti ära anda?
Projektis hoolitsetakse muukeelsete eest eesti koolis liigutaval moel: ei piisa vaid koos õppimisest, vaid õpilased peavad nägema enda kultuuri ka õppematerjalides ja ainetundides ning sisu peab olema neile tähenduslik. — Õpetamisel tuleb arvestada erinevate etniliste rühmade käitumisnormidega.
Edasi tulevad tekstis käsud ja korraldused.
Eesti õppekeelega koolis tuleb pöörata tähelepanu avatuse ja sallivuse suurendamisele ning mitmekultuurilisuse teadvustamisele. — Eesti õppekeelega koolid peaksid oma seniseid koolikultuuri arusaamu ja hoiakuid ümber hindama ning keskenduma lahenduste otsimisele sidusama ühiskonna loomisel. — Assimilatsiooni ja akulturatsiooni nõude asemel tuleks tegeleda muu kodukeelega õpilaste riigiidentiteedi, enesemääramise pädevuse ja sotsialiseerimispädevuse arendamise ja toetamisega. — Kooli ametlikes dokumentides peaksid märkimist leidma mitmekeelsust ja -kultuurilisust rikastavad momendid.
Ühtses väljareklaamitud “eestikeelses” eesti koolis tegelikult venekeelne õpe
Suurema muulaste arvuga keskkondades soovitatakse: osa valikainete õppekeeleks muuta vene keel ning pakkuda ka aineõpet erinevates keeltes. See tagab vene kodukeelega õpilaste kõrgetasemelise kodukeele (sh akadeemilise keele) oskuse ning annab eesti kodukeelega õpilastele head eeldused kodupiirkonna töömaastikul edukas olemiseks. Ehk siis töömaastik on juba ette määratud olema venekeelne?
Ka õppekirjandus ja õppevahendid on mitmekultuurilisuse teenistuses: teha õpikutele ja teisetele õppematerjalidele sügavamaid kultuurianalüüse, mille eesmärgiks on kultuurilise mitmekesisuse parem kajastumine õppeprotsessis. See on konkreetne samm õppekavade ümberkujundamise protsessi alustamiseks.
Raportis ei peatuta eesti ja vene kultuuri tegelikel suurtel erinevustel, analüüsi ei pälvi ka olnud ajalugu, ning meie minevikutraumasid maha vaikides pakutakse välja arusaam: vaja on pöörata rohkem tähelepanu, et koolis koos õppivad kahe suurema kultuuri kandjad ei oleks kaks eraldi võrsuvat puud, vaid ühe puu eraldi oksad, ning märgata, et puul on oksi rohkem kui kaks.
Seda saabki tagada üksnes riigiidentiteet. Tänaste sündmuste valgel tasuks küsida: millise riigi?
Lapsevanemaid ja õpetajaid ei ole kaasatud
Programmilises tekstis, mis elluviimisel saab puudutama meid kõiki, kutsutakse üles ühiskondlikule debatile, laiapõhjalisele arutelule, kus osaleksid ametnikud, ülikoolid, omavalitsused, haridusteadlased. Ent nagu programmi tähelepanelikult lugenud märgivad, on debati osapooltena kogemata jäänud välja lapsevanemad ja õpetajad, keda see kõige otsesemalt puudutab.
See, mis RITA-ränderaportis ei kajastu ega selle tegijaid huvita, on eesti laste käekäik, identiteet, koolimeeldivus, õpitingimused. Eesti lapsed, nende vanemad ja õpetajad on mõeldud materjaliks suurejoonelises eksperimendis, milles on maha salatud rahvus kui väärtus. Sest näib, et keegi kuskil on otsustanud, et kestma pole mõeldud rahvus ja rahvuslik identiteet, vaid riigiidentiteet. Siiani pole kuulda uuringutest, mis toimub koolides ja lasteaedades, kus juba ongi suur protsent muukeelseid. Nüüd on meil ka ukraina lapsed. Eesti õpetajalt eeldatakse, et ta on võlur, kes tagab hea õpetamise taseme samaaegselt ka umbkeelsetele ja lahendab mentaalsed vastasseisud. Arvatavalt taandub sel väljal see, kel pole taga rohkem kui sajamiljonilist agressiivse imperiaalse hoiakuga suurrahvust. Me teeme seda enesele ise enne kui anastajad siia jõuavadki.
Eesti keelel ja kultuuril ja eestlastel ei ole teist kodumaad, erinevalt venelastest
Igal muukeelsel on tagala oma päritolukodumaa näol. Eestlastel ei ole. Oma keele ja kultuuri säilimine pole missioon üksnes meie enese armastatud/kirutud rahva ees, vaid kogu maailma ees, sest inimkonna kultuuriline mitmekesisus on kogu inimkonna jõud ning rikkus. Vahest võtaks selle RITA-rändeprojekti nüüd rajalt maha koos eestlusevaenulikkust märgistavate monumentidega füüsilises ruumis?”
Ühtse vene-eesti segakooli ideoloogia on ammu läbi kukkunud ja aegunud uhhuu-teadus
Kogu RITA-rände aluseks olev ideoloogia on kaasaja teaduse silmis täiesti aegunud ja ebateaduslik. Täpselt nagu kommunism, mille relikt ja retsidiiv ta ongi.
Vanemteadur: “Iga poliitik, kes võtab oma otsuste tegemisel aluseks kaasaegsete sotsiaalteadlaste teatud kogukondade ideestikke ja tegevuskavasid, peab endale selgeks tegema, et valdav osa läänemaailma sotsiaalteadustest ja ka humanitaariast ei ole enam ammugi mingi neutraalne ja ekspertiisil põhinev “teaduslik uuring”, vaid väga tihti olgu marksistlik või väga erinevaid identiteedipoliitilisi uuema aja progressivismivoolusid propageeriv maailmavaateline propaganda.”
ENSV-liku ühtse vene-eesti segakooli asemel võtame eeskuju parem Euroopast!
Juhime tähelepanu, et teatud eraldatus on erinevate kultuuride olemasolul paratamatu.2 Näiteks Euroopa Liidu kantsis Belgias elavad flaamid ja valloonid eraldi kultuuridena kõrvuti ühel territooriumil. ENSV-liku, juurteta, postsovjeetliku segaidentiteedi loomine, nagu Kristina Kallas ja tema mõttekaaslased soovivad läbi suruda, oleks mõeldamatu. Praktikas kinnitavad seda vastavate äärmusradikaalsete utoopiate ebaõnnestumised nii välismaal (Merkeli kuulus „Multikulti ist gescheitert“) kui Eestis (meenutan 2000ndate alguse järjestikuste rahvastikuministrite nurjunud ponnistusi). Uues koalitsioonilepingus märgitud ühtse kooli eesmärk on “hübriidinimene”, millest siinsed vene ideoloogid (Barabaner ja teised) on kirjutanud ja rääkinud juba Interrinde ajast saadik. Et eestlane nagu me teda praegu tunneme ja oleme ajalooliselt tundnud, peab kaduma, ja tema asemel sündigu nn krantsrahvas, kes on oma tegeliku identiteedi ja põhiolemuse minetanud.
Laiem avalikkus ei ole aru saanud, mida ühtne kool tähendab, puudub mandaat!
Nii kardinaalne muutus vajaks kindlasti väga laiapõhjalist teavitustööd, mida selline segakooli mudel kahaneva väikerahvusega imepisikese keele riigis reaalsuses tähendab ja minimaalselt sama mitmekülgset debatti nagu näiteks abieluvõrduse või pensionireform — sest ühtse kooli ideoloogia taotleb mitte ainult senise eesti koolimudeli lammutamist, vaid ka lausa eestlastest uue poolrahvuse moodustamist, mis ühemõtteliselt soovib hävitada meie põhiseaduse preambula nõuet säilitada eesti keel, kultuur ja väikerahvus. Rääkimata sellest, et selliseks eestivaenuliku ideoloogia rakendamiseks puudub Kristina Kallasel mandaat. Reformierakonna programm rääkis eestikeelsest haridusest muulastele, aga kindlasti mitte vene-eesti segakoolist.
Puuduvad uuringud ja edukad eeskujud
Ja eeskujud peavad arvestama konteksti — Kristina Kallas, kellele meeldivad suured koloniaalrahvused ja kes eriti imetleb venelasi nende oskuse eest “integreerida teisi rahvusi” ehk koloniseerida, on heitnud eestlastele ette, et nad ei oska olla piisavalt “suur” (loe: suurele vene rahvale iseloomulikult imperialistlik) rahvus.
Kurvastav, kui uus haridusminister ei ole tõesti kursis, mida Vene impeerium on teinud eestlastele ja teistele väikerahvustele, selleks et “suur” olla ja Kallase ideaalile vastata.
Integratsiooni eeskujuks tuuakse sageli nö Kanada mudelit. Kanadas integreeruvad Euroopa kolonistidest mitmekümnemiljonilised suurrahvused, prantslased ja inglased — põlisrahvad elavad oma reservaadis, viimases kohas, kus kanada põlisrahvaste keel ja kultuur saab õitseda. Kohas, kuhu kolonistidel ei ole asja. Kanada põlisrahvaid, kellel on õigus oma reservaatides oma kultuuri säilitada, on 1,6 miljonit ehk poole rohkem kui eestlasi. Keegi ei tuleks selle peale, et Kanada põlisrahva lapsed segada sundintegratsiooni käigus ühtsesse kooli, mis on täna — EV põhiseadusega vastuollu minev — riiklik poliitika.
On äärmiselt lühinägelik ja rumal võtta eeskujuks mitmekümnemiljonilisi Euroopa suuri koloniaalriike nagu Prantsusmaa, Itaalia, Saksamaa jne, kes integreerivad maksimaalselt paari protsenti muurahvuselisi oma rahvastikust olles ise 90% homogeensed rahvusriigid, mitte nagu Eesti alla 65% eesti emakeelt rääkijate osakaaluga, ja mis on Euroopa üks vanimaid ja väiksemaid põlisrahvaid ja kus nüüd toimub tegelikult põhiseaduse preambula vastaselt eesti kultuuriidentiteedi lahustamine ja eesti keele positsiooni nõrgestamine suurkeelse keelekeskkonnaga koolide läbi.
Soome koolidesse pandud muulaste tõttu hakkasid PISA tulemused langema
Eestlased armastavad end võrrelda Põhjamaadega. Parimaks võrdlusobjektiks on kindlasti Soome, väike ilus rahulik riik, kus soomlaste endi arvates elab maailma õnnelikem rahvas. Kuigi nad seda valjuhäälselt ei kuuluta, on Soome de facto rahvusriik, kus elab ligi 5,6 miljonit inimest. Riigi statistikakeskuse andmetel on rahvastikust 85,9% soomekeelne, omade hulka kuulub ka 5,2% rootsikeelseid ja 0,04% saamikeelseid. Muukeelseid inimesi on Soomes 8,9%.
Ometi on ka Soomel võõrkeelsete integreerimise ja eriti neile hariduse andmisega suuri probleeme. Erinevalt meist on Soomes probleeme ka põhjalikult uuritud, sest soomlastel puudub hurraa-optimism, mis meie valitsust iseloomustab.
Soome suurim ja pidevalt kasvav võõrkeelne rühm on venekeelsed – 93 535. Nad moodustavad 1,7% kogu rahvastikust ja ligemale viiendiku kõigist võõrkeelsetest, keda on kokku 495 992. Sellest tulenevalt on ka venelaste sulandumist ühiskonda mitmekülgselt uuritud. Soome eri õppeasutustes tehtud uurimuses on jagatud õppurid soome keele suhtes väljendatud hoiakute alusel viide eri rühma: 1) soomemeelsed – 7%, 2) kakskeelsed – 20%, 3) venekeelsed ja venemeelsed – 34%, 4) venekeelsed – 23%, 5) venekeelsed ja soome keele vastased – 16%. Ja kuigi nimetatud gruppide iseloomustamisel on viimase kolme grupi vahel ka teatud erinevusi, siis on selge, et 73% venelastest suhtub integreerumisse pehmelt öeldes üsna ükskõikselt. Kus on uurimused meie venekeelse elanikkonna suhtumistest läbiviidavasse integreerumise hoogtööprojekti nimega Ühtne Eesti Kool?
Soomlased on kulutanud suuri summasid riiki elama asunud võõramaalaste haridusele, aga nagu PISA-testide tulemused näitavad, on Soome kooli haridustase hakanud langema. Selle põhjuseks peetakse võõrkeelsete suurt hulka koolides. Nad ei suuda viletsa keeleoskuse ja erineva kultuuritausta tõttu soomlastega sammu pidada, hoolimata sellest, et lastele õpetatakse eelkoolis 900 tunni ulatuses soome(või soovi korral rootsi) keelt ning koolides on hulgaliselt tugiõpetajaid. RITA-rändeprojekti väljamõtlejate andmetel oli nende poolt külastatud põhikoolis 9 tugiõpetajat (iga klassi jaoks üks) pluss 5 terve kooli peale lisaks. Lisaks oli palgatud assistente, kes oskasid sisserändajate emakeelt ja suutsid lapsi õppetöös toetada.
Ka Soomes on probleem õpetajatega, kes lahkuvad teisele tööle, kui sisserändajate arv koolis kasvab liiga suureks ja õpetaja koormus muutub üle jõu käivaks. Kui kaua peavad meil loodavates segakoolides vastu õhinapõhised optimistid ja suure palga peale püüdlejad, kes meedia andmetel sinna tööle pürgivad?
Vene-eesti segakool käib pankrotis Eesti riigile üle jõu!
Kuigi Soome riigil on olnud ka rohkem rahalisi võimalusi palgata segakoolide minimaalseks toimimiseks hädavajalikku ülikallist tugipersonali, on see eksperiment lastega ka seal läbi kukkunud. Olukorras, kus Eesti riigi rahandus on niigi pehmelt öeldes väga kehvas seisus ja maakoole tuleb järjest rahapuuduse tõttu sulgeda ning kõikjal on lubatud kärped, on ülikuluka tugipersonaliga ühtse kooli mudel teostamatu või teostatav ainult eesti laste õiguste ja heaolu ja hariduse kvaliteedi olulise halvendamise arvelt.
Vene keel “eesti kooli” sööklas ja staadionil – Putini kultuuriimperialismi edulugu!
Ühtne kool Tallinnas tähendaks demograafiat arvesse võttes siis protsentuaalselt 50 eesti/50 venekeelseid klasse. Eesti lapsed peaksid kasvama ja õppima venekeelses keelekeskkonnaga koolides, samas kui juba kogu avalik ruum on eesti keele ja kultuuri ainsas pealinnas valdavalt venekeelne.
Teame ju igapäeva elust ja kasvõi Tallinna volikogu või Riigikogu tööst, et kui on rohkem kui 2-3 venekeelset, siis omavahel räägivad nad vene keeles. Sedasama kinnitavad lasteaia- ja kooliõpetajad, et niipea kui klassis on üle 2-3 venekeelse, siis hakkavad nad rääkima omavahelises suhtluses vene keeles. Kuidas plaanitakse tagada eestikeelne keelekeskkond sellistes ühtsetes koolides?
Ida-Virumaa näitel teame ka, et eesti koolid on seal kadunud, sest koolid on täitunud vene emakeelega lastega, mistõttu kooli keelekeskkonnas domineerib vene keel ja eesti lapsevanemad, kes ei soovi oma lapsi venestada, on sageli sunnitud sõitma kaugele veel alles jäänud väikestesse külakoolidesse. Teisel juhul kasutataks eesti lapsi ära “eesti koolides” lihtsalt keeleõpetajatena nende enda arengu arvelt. Kristina Kallas, kelle enda uuringud Ida-Virumaalt tõendavad, et sellistes vene-eesti segakoolides kannatavad enim lapsed3, sunnib nüüd lapsevanemate ja õpetajate vastuseisust hoolimata eesti lapsi tegema seda, millega täiskasvanud toime ei tulnud, kusjuures nad peavad seda tegema oma põhitöö – õppimise – kõrvalt!
Millise kehtiva seaduse alusel tagatakse vene-eesti ühtses segakoolis eestikeelne keelekeskkond?
Pedagoog: “Juhime tähelepanu asjaolule, et haridus iseenesest ei ole mingikeelne, seda saab olla õpe ja kooli keskkond. On võimalik vene emakeelega õpilaste koolid viia üle eestikeelsele õppele, aga kooli keskkonna eestikeelseks tegemine tähendab vene emakeelega lastel oma emakeeles suhtlemise keelamist. Kui see ei ole plaanis, siis tuleb loobuda värdmõiste “eestikeelne haridus” kasutamisest. Kui värdmõiste “eestikeelne haridus” tähistab mitmekeelset ja -kultuurilist keskkonda koolis, siis on see eesti lastelt nende emakeele õppimise ja kultuuriidentiteedi omandamise olulise keskkonna röövimine ning otseselt vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega. Kavandatava reformiga ei ole võimalik eesti lapse hea emakeeletaseme ja kultuuriidentiteedi saavutamine, veel vähem integreerida sisserännanuid millessegi, mida eriti ei ole. Eestlasest lapsele peab Eestis alles jääma eesti õppekeelega eestikeelne eesti kool ning vene õppekeelega koolid tuleb viia üle eesti õppekeelele keelamata koolis rääkida oma emakeelt.”
Tallinnas ja Ida-Virumaal on venekeelseid integreerimatu osakaal
Ka 30 taasiseseisvumisejärgset aastat on tõestanud, et Eestimaa linnades, kus venekeelsete osakaal on 5%-10%, on nad integreerunud. Pealinnas ja Ida-Virumaal ei ole suutnud venekeelseid integreerida ei õpetajad, poliitikud ega integratsioonigurud, ega ka meeletud summad, mis sellele on kulutatud. Põhjus on selles, et nii suurt osakaalu ei olegi võimalik integreerida — see on füüsikaseaduste vastane utoopia. On lubamatu, et nüüd tahetakse panna see kohustus eesti lastele. EESTI LAPSED EI OLE LÕIMUMISPOLIITIKA TÖÖRIISTAD.
Õpetajad ei toeta vene-eesti ühtse segakooli ideed
Väärib märkimist, et Kristina Kallas ja teised tema äärmusradikaalse ideoloogia pooldajad ei tööta õpetajatena koolis ehk nö eesliinil. Haridusliikumises “Eesti kool on eesti keele kodu” on palju õpetajaid, kes igapäevaselt õpetavad klasse, kuhu on pandud juba rohkem kui 2 või 3 venekeelset last ja nad kinnitavad ühest suust, et selliste klasside tase langeb, keelekeskkond muutub venekeelseks, eesti kombe- ja väärtusruum taanduvad vene oma ees ja kannatavad mõlemast rahvusest õpilased.
Juba praegu, ilma veel isegi ühtse kooli rakendamiseta, ütlevad Tallinna kooliõpetajad: “Selles suhtes on olukord nukker, et kooli koridorides kuuleb kohati liiga palju vene keelt. Eesti keele rääkimist ainetunni väliselt aga nõuda ei saa. Ainetunnis tuleb rääkida eesti keeles, kuid vahetunnis jm võib vabalt rääkida vene keeles. Selle keelamine läheb vastuollu põhiseadusega. Kohati on tõesti tunne, et eesti laps on eesti koolis vähemate õigustega. Vene emakeelega laps võib saada lisatunde eesti keelele (mis tuleb tihtipeale kooli eelarvest, ehk kannatab eesti laps), vene koolist eesti gümnaasiumisse tulnud õpilane saab sooritada madalama tasemega riigieksami eesti keeles…. Mina leian, et tuleks sisse seada nõue, et eesti õppekeelega kooli õppima tulev laps oskab piisaval tasemel eesti keelt. Vene lapsevanem peab mõistma, et eesti koolis mitte ei õpita eesti keelt, vaid õpitakse eesti keeles. Kahjuks paljud sellest aru ei saa.”
Eesti koolide tase kukub kolinal
Lääne-Euroopas saavad väga hea hariduse vaid need, kes saavad endale lubada erakoole. Riigikoolide tase jätab suurte muulaste hulkade tõttu soovida hoolimata sellest, et muulased oskavad riigikeelt.
Eesti on seni olnud maailma tipus hariduse kõrge kvaliteedi poolest. Meie PISA testide tulemused on olnud paljudele kadestamisväärsed. See on andnud Eesti noortele maailma headesse ülikoolidesse sissesaamisel konkurentsieelise ning on meie ükssarvikute ja digieduloo alustala. Õpetajad kinnitavad ühest suust, et juba praegu, kui muulastel on ka omad koolid, on eesti laste õppeedukusele venekeelsed lapsed eesti klassis halvasti mõjunud. Eesti koolidesse massiliselt umbkeelsete või vähese keeleoskusega muulaste paigutamine toob koolide taseme kolinal alla. Õpetajatel läheb liiga palju energiat ja tähelepanu keeleoskuseta lastega tegelemisele ja järeleaitamisele. Nad peavad materjali vene keeles üle seletama, et venekeelsed lapsed aru saaksid, eesti lapsed aga peavad sel ajal niisama istuma ning seetõttu kannatab paratamatult klassi üldine tase.
Toimub eesti laste venestamine
Niikaua kui Eesti riik raiskab miljoneid eesti keele õppele, aga ometi pakub kõiki teenuseid ka vene keeles ja võimaldab venekeelsetel kogu elu elada mugavalt ilma sõnagi eesti keelt oskamata, on ühtne kool vaid eesti laste venestamine.
Juba täna on Eestimaa pealinnas pea võimatu leida mänguringi, põnnikooli, lasteaiarühma, kus laps ei peaks kasvama osaliselt venekeelses keelekeskkonnas. Ametnikud nimetavad seda “rikastavaks” ja lapsele “sallivust” õpetavaks. Iga intelligentne inimene teeb vahet võõrkeele oskusel ja keelekeskkonnal, kus laps on sunnitud viibima. Samamoodi on igas demokraatlikus riigis lapsevanematel õigus valida, missuguseid võõrkeeli oma lapsele õpetada, ei saa olla nii, et eesti põnnikool tähendab automaatselt seda, et 90% juhtudest peab eesti laps õppima osaliselt venekeelses keskkonnas, kuna venekeelsed lapsed räägivad omavahel või vene vanemad oma lastega iseenesest mõistetavalt ju oma emakeeles. Alternatiiv pealesunnitud vene keelele on Tallinnas see, et laps istub kodus. Mida rohkem segunevad eesti lapsed venelastega, seda kaugemale jäävad Lääne- ja Põhja-Euroopa. Eriti praeguses poliitilises reaalsuses tuleb küsida, milleks harjutada eesti lapsi vene keele, kultuuritausta, kommete ja väärtustega, kui Vene on kogu maailmas põlatud paaria ja kasutab ühtset venekeelset kombe- ja keeleruumi hübriidsõja relvana?
Alusharidus
Eesti lasteaedade täitmine muukeelsete lastega pidurdab otseselt eesti laste arengut, heaolu ja õppimisvõimalusi. Ilma vähimagi teadusliku uuringuta väidavad osad lastega ohtlikku eksperimenteerimist harrastavad integratsioonigurud, osad poliitikud ja HTM ametnikud justkui peaksid lapsed õpetama üksteisele keelt. See on nonsenss. Lasteaialapsed ise alles õpivad oma emakeelt. Keeleteadlased ütlevad, et täiskasvanu kõne on lapse kõnele näidiseks. 1,5–2-aastane, kes lasteaeda tuleb, saab küll oma emakeelest aru, kuid tihti veel ise hästi või üldse ei räägi ehk tuleb veel talle endale tema emakeelt õpetada. Võõrkeele õpetamisel on aluseks piisav emakeele oskus. Ka eesti lapse kõne komponente (sõnavara, grammatikat, hääldust ja lausemalle) tuleb edasi kujundada, et ta areneks ja valdaks oma emakeelt järjest kõrgemal tasemel. Tallinnas ei saa enam mitmes linnaosas eesti lapsed omandada vajalikul määral oma emakeelt, millega on ohtu pandud ka nende vaimne areng ning koolis hakkamasaamine. Kasutada eesti lapsi, kes ise peaksid alles oma emakeelt õppima, lõimumispoliitika tööriistana on kuritegelik ja laste õiguste vastane tegevus, mis kahjustab nende arengut. Meil on kujunenud aga olukord, kus Mustamäe eestikeelses lasteaias ütles direktor õpetajale, et rääkigu 5–6-aastaste eesti rühmas lihtsustatud eesti keelt, et liiga suur hulk rühma võetud muulasi aru saaksid.
Lasnamäe, Õismäe, Mustamäe, Kristiine ja aina enam ka teiste Tallinna piirkondade eestikeelsetes lasteaedades ei saa paljud lapsed ka lihtsustatud eesti keelest aru. Siinkohal plaksutavad paljud käsi ja hõiskavad, et eesti lapsed saavad selgeks vene keele! Kas aga vene keel on see, mida soovime õpetada? Paljud õpetaja rolli pandud venekeelsed lapsed ei räägi ka seda keelt emakeelena ja hästi ning nagu öeldud, rääkima õppivale lapsele peab olema näidiseks täiskasvanu kõne.
Lasnamäel on tööle võetud eestikeelsesse rühma eesti keelt vajalikul määral mitteoskavad õpetajad. Eesti keelt oskavate õpetajate abid, kelle töökohustuste hulka kuulub samuti lastega suhtlemine ehk eesti keele õpetamine, hakkavad samuti eestikeelsetes rühmades vähemusse jääma.
Enamik lasteaiaõpetajaid ja väga paljud vanemad on seisukohal, et vene kodukeelega laste osakaal klassis peaks olema 1–2. Siis ei teki klassis eraldi venekeelset kogukoda ja tunniväline vaba vestluski areneb pigem eesti kui vene keeles.
Selleks, et kujuneks rahvuslik kõrgkultuur, on vaja, et eesti lapsed kasvaksid keskkonnas, kus nende keelel oleks võimalik areneda võimalikult mitmekesiseks — mitte keskkonnas, kus eesti keelt lihtsustatakse (nt “Mina väsinud.”), mille juures on suur oht, et eesti lapsi hakatakse tegema lollimaks. Kui eesti laste esmane areng on pärsitud, kuna klassi tase on kehva eesti keele oskusega laste tõttu madal, siis on takistatud eesti laste intellektuaalne areng.
Koolid
Ühtse vene-eesti segakooli arengukavad tegelevad avalikult eesti kultuuriidentiteedi lahustamisega ja mitmel pool juba üleskutsega eesti keelt lihtsustada. Aga miks peaksid eesti lapsed vabas Eestis koolis käima koos vene väärtuste, kommete ja sageli putinistide perest tulevate vene lastega, kelle pered elavad suures osas Kremli propagandakanalite inforuumis ja kelle ajalookäsitlus on eestlaste suhtes lugupidamatu ja solvav? Isegi kui vene lapsed räägivad eesti keelt, ei muuda see nende kultuurilist identiteeti, väärtusi, temperamenti ja komberuumi. Ja ei tohigi muuta. Kuid arvestades lähiajalugu ja kõikjal vohavat suurvene šovinismi, kujutab see ohtu eesti laste identiteedile. Stalin tegeles rahvaste ümberrahvastamisega — loodetavasti Eesti Vabariik sellist kahetsusväärset praktikat ei rakenda.
Haridusteadlane: “See on koolikultuur ja mentaliteedid, mis kasvatab nähtamatul viisil lapsi. Mentaliteedid tulevad lastega kodust kaasa ja kui ühetaolisi on väga palju, võtabki see võimust. Siia kuulub siis nö komberuum, väärtused, tavad, kõnepruuk, rohkesti pisiasju, milles kasvab ühe või teise rahvuse esindaja. Vene koolidele on iseloomulik autoritaarsus ja agressiivsus, samuti käib nendega kaasas suurvene ideoloogia. On selgunud, kui palju on siin putiniste, ja nad toovad selle kõik kooli kaasa, muutes õpetajate elu põrguks. Nad on pealetungivamad kõiges. Venelastega asustatud koolides kaob see, mis kuulub eestiliku koolikultuuri juurde ja milles kujuneb eestlane. Sellest ei räägi praegu keegi.”
Kui vene lapsi oleks 1–2, aga kuna neid on Tallinnas juba sageli 30% ja enam, siis on vene laste väärtuste ja kommete mõju eesti lastele murettekitav. Vene lapsed — isegi kui nad räägivad tundides eesti keeles — esindavad vene kultuuri ja slaavi mentaliteeti ning agressiivsemat ja valjemat temperamenti. Vene lapsi on kultuuriliselt kasvatatud nö karmi käega, mis ei ole soome-ugri laste kasvatuspraktika. Vahetundides räägivad ju vene lapsed ikkagi vene keeles, nii nagu nende vene keelt kõnelevad vanemad räägivad omavahel, mõned erandid kõrvale jättes, ikka vene keeles. Eesti pered ja nende lapsed, kes eelistavad vabas Eestis koolis käia koos teiste eesti lastega ja kes soovivad õigust eesti koolile ilma venelasteta, alavääristatakse ja sildistatakse “tagasihoidlikumate vaimsete võimetega õpilasteks”?4 Õõvastav on nõuda eesti lastelt, et nad aktsepteeriksid venelaste ajalookäsitlust ning kasvaksid koolides, kus varjatakse kommunismi kuritegusid ja lubatakse tähistada 9. maid kui “fašismist vabastamise võidupäeva”, et vene õpilased ei tunneks ennast puudutatuna.
Eestikeelse keelekeskkonna eestimeelne kool on eesti laste inimõigus
Kõik rahvad on võrdsed ja rahvusvahelise õiguse järgi on igal rahval õigus olla ERINEV, pidada end erinevaks ja olla selliselt austatud. Nii nagu norra, itaalia, vene ja kõikidel teistel maailma rahvastel on oma kodumaal koolid, kus lapsed saavad kasvada selle rahvuse kultuuri keskel koos sama kultuuritausta omavate ja sama emakeelt rääkivate lastega, on see ka eesti laste vääramatu inimõigus. Eesti koolid peavad säilima, et eesti lastele oleks tagatud põhiseaduslik õigus eesti koolile. Saamidel, aborigeenidel ja teistel maailma põlisrahvastel on omad koolid ja reservaadid, (aborigeene muide on sama palju kui eestlasi, arvestades hulka poolvenelased), kuhu kolonistidel pole asja ja kus nad saavad oma kultuuriidentiteedi keskel kasvada. Ka eesti lastele peab jääma nende inimõigus eesti koolile ja eesti keeleruumile — ainus, mis tagab eestluse säilimise.
Vene koolid peaksid olema riigikeelsed, aga kindlasti eraldi, kus vene lapsed saaksid kasvada oma kultuuritavade ja temperamendi keskel. Eesti keelt õpetavad vene lastele selle ala professionaalid, pedagoogid, mitte ei saa seda kohustust panna eesti lastele. Meil on ära kasutatud suured summad meie ja Euroopa maksumaksjate raha riigikeele õpetamiseks. On ka palju tublisid muulasi, kes on mõistnud, kuhu riiki on nad elama asunud või sündinud, ning on õppinud ära eesti keele ja tutvunud eesti kultuuriga. Õigustatult ootame, et nad võtaksid nüüd üle need kohustused, mida soovitakse selle seaduseelnõuga suruda peale eestlaste lastele.
Eesti lapsed ei ole lõimumispoliitika tööriistad.
Euroopa ühe vanima põliskultuuri, eesti, lapsi ei tohi diskrimineerida ja sundida neid rahvusvahelise õiguse vastaselt neid varem okupeerinud, maailma ühe suurima rahvuse lastega kokku vene-eesti segakoolidesse. Põlisrahvaste lastele on ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsioonis, millega Eesti on liitunud, sätestatud selgelt “ligipääs haridusele nende enda kultuuri sees ja nende endi keeles.” Vene emakeelega laste, kes esindavad vene kultuuriidentiteeti ja lärmakamat temperamenti, aina enam asumine “eesti koolidesse” on seega eesti laste õiguste räige rikkumine.
Ühe Euroopa väikseima rahva sunniviisiline integreerimine suurrahvaga on tegelikult kogu inimkonna pärandi hävitamine hävitades üht unikaalset põliskultuuri identiteeti, see on lubamatu. Kõigile on teada, mis on saanud meie sugulasrahvastest vene suurrahvaga segunemisel meist idapool — need rahvad on täielikult venestunud ja hävinenud. Sundintegratsioon, millega Eestis tegeletakse juba riiklikul tasandil, on rahvusvahelise õiguse järgi õigusvastane tegevus. Eestis koolide vene lapsi täis toppimisega võetakse eesti lastelt eesti koolid, sellega on võetud dekoloniseerimata ja desovjetiseerimata Eestis selgelt siht lahustada eestlus suurvene sisse nagu on lahustatud mitmed teised soome-ugri rahvad, kelle kultuuriidentiteet on hävitatud.
Põhjus, miks eestlus on võõrvõimude all läbi sajandite säilinud, on eesti laste oma kool
Läbi ajaloo on eesti lapsed saanud käia koolis koos teiste eesti lastega, põhjus, miks hoolimata võõrvõimudest on läbi aegade säilinud meie pisike soome-ugri rahva kultuuriidentiteet. Eestis on ka varem elanud teisi rahvusi, aga sellise osakaaluga — lausa üle 30% rahvastikust — võõra emakeelega suurrahvust ei ole Eestis isegi ligilähedaselt kunagi varem olnud, rääkimata sellest, et nii suurt osakaalu võõrast rahvust oleks mõnes teises Euroopa riigis (v.a sarnase saatusega Läti). Tsaaririigi ajal elas Eestis alla 5% venelasi. Ka baltisakslasi ei elanud Eesti aladel kunagi rohkem kui 5% elanikest. Rannarootslasi oli veel vähem. 1934. aastal oli Eesti üks kõige homogeensema rahvastikuga riik Euroopas — 92% elanikest olid eestlased. 2020. aastal on eestlasi rahvastikust alla 65% (sinna hulka on arvatud poolvenelased ja kõik, kes ennast ise eestlasteks peavad). Eesti lastel oli eestikeelne kool, kus valitses eesti keskkond isegi vaimupimedal nõukogude okupatsiooni ajal. Eesti lastel on alati olnud eesti kool, mitte sundintegratsiooni “ühtset kooli”, kus juurteta postsovette vorbitakse — tänu sellele on meie unikaalne kultuuriidentiteet ka säilinud. 80ndate lõpul ju seisime teadlikult venestamise vastu, sest et varane kakskeelne õpe mõjutab eesti laste identiteeti ja keelelist arengut, kuid nüüd tegeleb eesti laste venestamisega meie rahvusriigis juba Eesti riik ise?! On vastuvõetamatu, et taasiseseisvunud Eesti Vabariigis peavad eesti lapsed aina enam kasvama ja õppima okupatsiooniaegse, kolmanda maailma totalitaarse riigi rahvuse ja meele keskel, kus õppeasutuste koridorides rõkkub vene keel.
Ei ole saladust, et Eesti alad on Venemaa valitsejatele pakkunud alati strateegilist huvi ja seda kahtlemata ka täna. Samuti on Idanaabri huvi nõrgestada kohalikku kultuuriidentiteeti ja suurendada vene keele osakaalu ja tähtsust. Eesti koolide koridoride täitmine vene keelega, ja kahjuks sageli seeläbi ka vene meelega, on kindlasti midagi, mille üle piiri taga algava impeeriumi diktaator ainult rõõmustab. Teame ju juba Machiavelli õpetusest, et sama keelega piirkondi on ka oluliselt lihtsam vallutada.
EV hariduse eesmärk peab olema tagada eesti laste õigused ja parim hariduse kvaliteet
Kõike eelnimetatut arvestades tuleb eesti laste põhiseaduslike õiguste ja hariduse parima kvaliteedi tagamiseks:
- Tingimusteta säilitada eesti lasteaiad ja koolid, piirates seal (eesti keelt kesiselt oskavate) muulaste osakaalu 5-10%-le .
- Luua Eestis elavate teiste rahvuste lastele muulastele mõeldud riigikeelsed koolid nagu mitmel pool mujal maailmas.
- Arvestades muulaste väga suurt osakaalu Eestis teiste Euroopa riikidega võrreldes kehtestada kõikidesse eesti koolidesse pääsemiseks riigikeele oskuse väljaselgitamiseks ranged sisseastumiskatsed, mis tagab kõigi laste õpijõudluse ja hariduse hea kvaliteedi.
- Kindlustada kõigis piirkondades eesti lapsevanematele võimalus valida koole, kus on eestikeelne keelekeskkond ning valitsevaks on euroopalikud väärtused ja komberuum.
Kodanikuliikumine “Eesti kool on eesti keele kodu”, ühendab sadu professoreid, pedagooge, lasteaiajuhatajaid, lapsevanemaid ja hariduseksperte.
www.eestikool.eu
info@eestikool.eu
Loe lisaks:
Peeter Espak: “Eesti-vene segakooli kava tuleb peatada.”
https://www.err.ee/1608136981/peeter-espak-eesti-vene-segakooli-kava-tuleb-peatada
Maarja Vaino: “Eesti tühistamine täies hoos.”
https://leht.postimees.ee/7160792/maarja-vaino-eesti-tuhistamine-taies-hoos
Mari-Vivian Ellam: “Kas on normaalne, et eesti laps peab õppima klassis, kus ta on ainus eestlane.”
https://epl.delfi.ee/artikkel/120171960/mari-vivian-ellam-kas-on-normaalne-et-eesti-laps-peab-oppima-klassis-kus-ta-on-ainus-eestlane
Triin Teramäe: “Miks haridusminister üritab eesti koolide taset alla tuua.”
https://arvamus.postimees.ee/7760343/triin-teramae-haridusminister-ei-pea-oma-isiklikke-identiteedihadasid-eesti-laste-peal-valja-elama?fbclid=IwAR30gD6sOHlFeBEeAnGeTsWNCsZOsyJcOruxxtCc5XWZjftfDZ58MwD9ofg
Eeva Holm: “Kas eestikeelne lasteaed Eestis on diskrimineeriv?”
https://arvamus.postimees.ee/7466358/eeva-holm-kas-eestikeelne-lasteaed-eestis-on-diskrimineeriv?fbclid=IwAR2gaCDxbJZzDCUbBJ14XHA1y5g7b3k4jClKeCyV4SGoqc7X40Ty2boKk2M
Tiiu Kuurme: “Ühtne eesti kool homo globalicuse tootmise suurejooneline projekt ja rahvuse taandumine.”
https://opleht.ee/2021/01/uhtne-eesti-kool-homo-globalicuse-tootmise-suurejooneline-projekt-ja-rahvuse-taandamine/?fbclid=IwAR2NJrfd_wBY1Aev56LxLsbEURspGloC8kGk4LVQ_Ad2Wr-mbn21nLac1-c
- https://www.stat.ee/et/uudised/eesti-elanikud-raagivad-231-eri-emakeelt
- „Me tunneme pidevat vajadust elada kooskõlalises maailmas. On koormav – nagu me seda teame Aschi klassikalistest eksperimentidest – tunda end maailmas, mis on meie vaadetega vastuolus.“ E.E Boesch. Symbolic Action Theory and Cultural Psychology. Springer, 1991, lk 112.
- Uuring “Kuidas õppida koos? Liitgümnaasiumide õpilaste väärtushinnangud, hoiakud ja hakkamasaamise strateegiad mitmekeelses ja mitmekultuurilises koolis” lk 33. https://www.hm.ee/sites/default/files/uuringud/ty_liitgumnaasiumite_uuring_2018
- Aleksander Pulver: “Muukeelne laps Eesti koolis: Jätkuuuring LÕPPARUANNE”, lk 6 https://www.hm.ee/sites/default/files/uuringud/veko_jxtk.pdf
