Olen 2. klassi õpetaja, kus õpib 33% muukeelseid ja ülejäänud on eesti keelt emakeelena kõnelevad õpilased. Õppetöö ettevalmistamine ja korraldamine klassis on raske ja palju energiat nõudev, kuna õpilased on erineva taseme ja õpioskustega.

Idee, et kõik mitte-eestikeelsed lapsed panna õppima eesti kooli, võib toimida Tartus või Viljandis või Pärnus, kindlasti toimiks see Kapa-Kohilas, aga PÄRIS KINDLASTI ei toimi see Ida-Virumaal.

Õpetaja Arnold Looga kommentaar ühele paari aasta tagusele vene-eesti segakoole propageerivale artiklile: „Haridus ei ole see koht, kus võiks veel ja veel eksperimenteerida. Kutsekoolis töötades näen iga päev, kuidas see „ühtne“, „meie“ ja „koostöö“ kool ei toimi mitte kuidagi.

Tekst, mida olen kuulnud loendamatutel kordadel näost näkku, telefonis ja kahjuks liiga palju lugenud ÜHEST IDEOLOOGIAST, MIDA SURUTAKSE PEALE VÄGISI, seda nii Lastemuuseumi (Millamiia), laste tegevusrühmade (loovustuba jms), lasteaedade juhatajate ja kasvatajate, mängutubade omanike, haridusministeeriumi töötajate ja muidugi kõikide lugupeetud sundintegratsiooni teostajate poolt!

Jüri Estam: „… Aga miks peaksid eestlased Eestis võtma siin, meie tillukesel kodumaal, samuti osa üpris analoogilisest programmist, mis sarnaneb Putini omale Venemaal? Sarnaste eesmärkidega, eesti laste arvel?

„Käisin mõni aeg tagasi väikelapsega Miiamilla Lastemuuseumis Kadriorus. Muuseumiesisel mänguväljakul rõkati rõõmsalt vene keeles, enamik olid seal vene lapsed, seega tahtis minu laps ära minna. Sisenesime muuseumi, kus eestikeelsete siltide kõrval olid sama suurelt ka venekeelsed.