Probleem

Eesti demograafiline olukord ei ole kunagi varem olnud põlisrahvale nii ohustav kui praegu. Tsaaririigi ajal elas Eestis venelasi alla 5%, ka baltisakslasi oli vaid umbes 5% elanikest. 1934. aastal oli Eesti üks kõige homogeensema rahvastikuga riik Euroopas – 92% elanikest olid eestlased.(Eesti Statistikaamet „Rahvaarv 1881–2000“, lk 8) Nõukogude okupatsiooni ajal saabus Eestisse sadades tuhandetes venekeelseid sisserändajaid, mis omakorda kulmineerus Nõukogude okupatsiooni alt vabastava laulva revolutsiooniga. 

Eesti taasiseseisvumisel rikuti rahvusvahelist õigust ja ei saadetud koloniste riigist välja, nagu nõuab Genfi konventsioon(paragrahv 49). Üheski teises Euroopa riigis ei ole elanikkonnas nii väikest riigikeelt emakeelena rääkivate inimeste osakaalu.  2021. aastal avaldatud statistika järgi on Eestis eesti keelt emakeelena rääkivaid inimesi vaid 894 336. Vene ja ukraina keelt rääkisid 2021. aastal emakeelena Eestis pea 400 000 inimest.(https://www.stat.ee/et/uudised/eesti-elanikud-raagivad-231-eri-emakeelt) 2022. aastal on Eestisse saabunud veel suurusjärgus 100 000 enamasti venekeelset inimest ehk kokku on idaslaavlasi, valdavalt venekeelseid, Eestis juba umbkaudu 500 000. Siiani ei ole nii suurt osakaalu ühe emakeele kõnelejaid kuskil maailmas suudetud vähearvulise, kahaneva põlisrahva sisse integreerida. Eesti kontekstis tähendab see seda, et kõikide nende venekeelsete laste eesti kooli paigutamine venestab eesti koole ja ohustab otseselt eestluse säilimist.