Põhjus, miks hoolimata võõrvõimudest on läbi aegade säilinud eestlus ja meie kultuuriidentiteet, peitub eesti koolis. Sajandite jooksul on eesti koolid olnud alati eraldi – eesti emakeelega lastele. Nõukogude okupatsiooni ajal suudeti Eesti Vabariigi ajal üles ehitatud ja kinnistatud eestikeelne haridus säilitada vaatamata survele minna üle venekeelsele haridusele. Samuti seisid eestlased kindlameelselt vastu nõukogude režiimi kavale teha segaklasse. Hetkel näeme aga selgelt, et okupatsiooniaegne segaklasside kava viiakse ellu taasiseseisvunud Eestis. Eesti lastele tuleb tagada nende enda vabas rahvusriigis samaväärsed õigused, mis on kõikidel teistel maailma rahvuste lastel oma kodumaal kõikjal maailmas: õigus õppida oma keele- ja kultuurikeskkonnaga koolis koos teiste oma rahvusest lastega. 

Seevastu täna elame me Eestis, kus Ida-Virumaa ja Tallinna „eesti koolid ja lasteaiad“ on juba justkui venestatud – 30 aastat pärast taasiseseisvumist domineerib seal vene keel ja meel. Vastavalt ühtse Eesti kooli ideoloogiale paigutatakse aina saabuvaid enamasti venekeelseid lapsi üle Eesti eestikeelsetesse koolidesse ja lasteaedadesse. Kui varem olid maapiirkondades veel mõned eestluse kantsid, kus koolides ja lasteaedades ei kajanud vene keel, siis nüüd on ka seal suunatud eesti koolidesse märkimisväärsel hulgal venekeelseid lapsi. Soome-ugri imepisikese, langeva iibega rahvuse lapsi sunnitakse vabas Eestis viibima pidevalt venekeelses keelekeskkonnas ning harjuma eesti koolis võõra temperamendi ja mentaliteediga.

Eesti-vene segakoolide ideoloogia „rahvaste sõprusest“ ja „sallivusest“ on üks ühele stalinistliku okupatsiooniaegne ideoloogia elluärkamine taasiseseisvunud Eestis. Vene keel ja meel eesti kooli sööklas ja staadionil on Venemaa imperialistliku koloniaalpoliitika ja eestluse genotsiidi edulugu.