Okupatsioonivõimude poolt massiliselt Eestisse toodud suurrahvuse kogukonnaga ei tohi üle ujutada eesti koole. Vene koolid peaksid olema eestikeelsed, kuid kindlasti eraldi, ja vene lapsed saaksid seal kasvada oma kultuuritavade ja harimismeetodite keskel. Nii suuri hulki, nagu Eestis on praegu venekeelseid, ei olegi võimalik integreerida. Eestluse ja kvaliteetse eestikeelse hariduse jätkusuutlikkuse seisukohast ei saagi nii suurt osakaalu muulasi Eestisse põlistada. Eesti keelt peavad õpetama vene lastele selle valla professionaalid, pedagoogid, mitte ei saa seda kohustust panna eesti lastele. Liikumine „Eesti kool on eesti keele kodu“ seisab selle eest, et eesti lapsed ei oleks lõimumispoliitika tööriistad. Euroopa ühe vanima põliskultuuri, eesti laste õigusi ei tohi diskrimineerida ja sundida neid meid varem okupeerinud, maailma ühe suurima rahvuse lastega kokku segakoolidesse. Põlisrahvaste lastele on ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsioonis, millega Eesti on liitunud, selgelt sätestatud „ligipääs haridusele nende enda kultuuri sees ja nende endi keeles“. Vene emakeelega laste, kes esindavad Vene kultuuriidentiteeti, ja nende käitumislaadi paigutamine „eesti koolidesse“ on seega eesti laste õiguste ülekohtune rikkumine, ning toob ka eesti hariduse kvaliteeti alla. Me tajume ohtu, et liiga suure vene mõjutusega lahustub meie põlisrahvuse unikaalne kultuuriidentiteet juurteta postsovetlikuks sulamiks. Seeläbi vaesustub ka kogu maailma kultuuripärandi rikkus ja mitmekesisus. On võimatu eeldada, et eesti koolides säilib eestikeelne keskkond, kui ca poolemiljonilise venekeelse kogukonna lapsed suunatakse vaid 890 000 eestlase lastega segakoolidesse kokku. Tahame toonitada, et kusagil maailmas ei ole selliste osakaaludega integratsiooni suudetud läbi viia. Seega tagajärjed saavad olla Eestis ainult laastavad.