Eesti lasteaedade täitmine muukeelsete lastega halvendab selgelt kasvukeskkonda, pidurdades seega eesti laste keelelist arengut ja õppimisvõimalusi. Vähimagi teadusliku uuringuta väidetakse Haridus- ja Teadusministeeriumis, justkui lapsed peaksid üksteisele keelt õpetama. Kuid lasteaiaealised lapsed alles ise õpivad oma emakeelt. Lapse kõne kõiki komponente (nt sõnavara, grammatikat, hääldust ja lausemalle) tuleb edasi kujundada, et ta areneks ja valdaks oma emakeelt järjest kõrgemal tasemel. Näiteks Tallinnas ei saa paljudes linnaosades eesti lapsed enam omandada vajalikul määral oma emakeelt, millega on ohtu pandud ka nende vaimne areng ning koolis hakkama saamine. Kasutada eesti lapsi, kes alles ise peaksid oma emakeelt õppima, integratsiooni vahendina, on laste õiguste vastane tegevus, sest see kahjustab nende endi arenguvõimalusi. Meie jaoks on vastuvõetamatud olukorrad, kus lasteaia direktor annab õpetajatele suunise, et rääkigu nad 5–6-aastaste eesti rühmas lihtsustatud eesti keelt, et muulased saaksid aru, või koguni kui eesti lasteaias räägivad õpetajad juba osaliselt vene keeles, kuna need lasteaiad on täna täis venekeelseid lapsi. 

Enamik lasteaiakasvatajaid ja väga paljud lapsevanemad on seisukohal, et vene kodukeelega laste hulk klassis peaks olema mitte üle 10%, st 1–3 last rühma/klassi peale. Siis ei teki klassis oma venekeelset kogukonda ja tunniväline vaba vestluski tekib pigem eesti kui vene keeles. Kuna venekeelseid lapsi tuleb Eestisse üha juurde ja ka juba varem siin elanud/sündinud lapsi pannakse massiliselt eesti lasteaedadesse, on eesti lasteaiad paljudes piirkondades juba venekeelsed.