Ühtse Eesti kooli ehk vene-eesti segakooli hõlpsamaks rakendamiseks tegelevad arengukavad avalikult Eesti kultuuriidentiteedi lahustamisega ja üleskutsetega eesti keelt lihtsustada. Aga miks peaksid eesti lapsed vabas Eestis käima koolis koos vene käitumislaadi ja kultuuri esindavate lastega, kelle pered elavad suures osas Kremli-meelses inforuumis ja kelle ajalookäsitus on eestlaste suhtes lugupidamatu ning eksitav? Isegi kui vene lapsed räägivad eesti keelt, ei muuda see nende kultuurilist identiteeti. Kui ka vene kodukeelega lapsed räägivad tundides eesti keeles, on kahjuks nende pered sageli suurvene šovinistlike vaadetega, mis tekitab konflikte erineva kultuuritaustaga laste vahel.  Peale emakeele ja kultuuritausta on erinevad ka soome-ugri ja idaslaavi kasvatuspraktikad. 

Ida-Virumaal on eesti lastel valida: kas käia koolis, kus pooled või rohkem on venelased, või jääda ilma hariduseta. Või saada sildistatud kui „tagasihoidlikumate vaimsete võimetega õpilased“.(Aleksander Pulver: „Muukeelne laps Eesti koolis: Jätku-uuringu LÕPPARUANNE“, lk 6 https://www.hm.ee/sites/default/files/uuringud/veko_jxtk.pdf) Kuritegelik on nõuda eesti lastelt, et nad aktsepteeriksid venelaste ajalookäsitlust ning kasvaksid koolides, kus varjatakse kommunismi kuritegusid ja lubatakse tähistada 9. maid kui „fašismist vabastamise võidupäeva“, et venelastest õpilased ei tunneks end puudutatuna. Liitkoolide uuringutest Ida-Virumaal on välja tulnud, et enim kannatavad vene kultuuriga kokku panemisel eesti lapsed.(Uuring „Kuidas õppida koos? Liitgümnaasiumide õpilaste väärtushinnangud, hoiakud ja hakkamasaamise strateegiad mitmekeelses ja mitmekultuurilises koolis“,  lk 33 https://www.hm.ee/sites/default/files/uuringud/ty_liitgumnaasiumite_uuring_2018) Eluterved kultuurrahvused oskavad oma kultuuriidentiteeti väärtustada ja hoida kahjuks erinevalt enesehävituslikust suunast. Näiteks Euroopa südames Belgias elavad flaamid ja valloonid küll ühes riigis, aga õpivad eraldi koolides ja moodustavad omad kogukonnad.