Varasem elu
Jüri Estami ohvitserist isa võitles tõrjelahingutes Nõukogude sõjaväe vastu Sinimägedel, kust Eestit okupeerinud sakslased viisid ta haavatanu Euroopasse 1944. aastal. Samal ajal sundisid meie maale naasvad Punaarmee ja NKVD Estami emapoolset perekonda venelaste-kommunistide küüsist läänes varjupaika otsima. Oma elu algaastatel Saksamaal oskas väike Jüri üksnes eesti keelt. Maapaos olles elas ta mitmes riigis, õppis teisi keeli juurde ja on kogenud oma silmaga, kuidas raskustesse sattunud Ameerika, Kanada, Saksamaa ja Rootsi ühiskonnad maadlevad immigratsiooni sageli okkaliste küsimustega. Estam on praeguseks elanud ligi pool oma elust Eestis.
Haridus ja karjäär
Ta õppis ülikoolis politoloogiat, majandusteadust ja rahvusvahelisi suhteid. On olnud ajakirjanik (Raadio Vaba Euroopa, KUKU raadio, ETV jms) ja suurte teabeagentuuride korrespondent. Uuemal ajal on ta töötanud ettevõtjana kommunikatsiooni valdkonnas. On mitme filmi autor. 1990.aastate algul oli Jüri Estam Dekoloniseerimise Algatuskeskuse, aga ka valimisliidu Parem Eesti esimees.
Rahvuslikkus ja eestlus
On rahvuslikult meelestatud. Olles rändeküsimuste ja rahvastikuteaduse asjatundja, läheb tal esmajärjekorras korda küsimus sellest, kuidas eesti hõim või siis hõimud oma elu korraldama peaksid, et nende käsi tulevikus hästi käiks. Ta on Nõmme linnaosakogu liige. Estam näeb eestluses ehk eesti kultuuris selle kõige laiemas tähenduses sisuliselt kollektiivset elusorganismi, millel on küll teoreetiline õigus eksisteerimiseks, kuid millel suuresti puuduvad juhtimine ning võimalused ja vahendid enesekaitseks, vaatamata meie põhiseaduses sätestatule. Kuigi meil on uuesti oma riik, on eestlus tugeva löögi all mitme nurga alt. Isegi end rahvuslikeks tituleerivad erakonnad on Estami arvates mitmetes küsimustes valel teel, alustades plaanist sundida vene lapsi õppima eesti keelt eestlaste koolides. Vaatamata väidetavatele “headele kavatsustele”, õigemini küll valearvestustele, on niimoodi teha tegelikult uusvenestamine ja pirni panemine eesti lastele. Arvestades eestlaste karmi ajaloo, aga ka praeguse sõjaga Ukrainas, peaksime me hoopis keskenduma venelaste arvu arvestatavale ning arukal viisil vähendamisele Eestis, eraldades terad sõkaldest. Selle asemel, et vabaneda okupatsiooni mõjudest, on Tallinn praegu veelgi rohkem slaavistatud, ka linnajuhtimise tasandil, kui kunagi varem. Kust pärineb viimased 30 aastat kestev püüd ja sund integreerida eestlaste kogukonda seda meie riiki varem hävitanud ja meile nii palju kurja teinud venelaste kontingenti eesti rahvuskehasse? Vale on katse lähendada venelaste suurt osa meile (sest siiani on eestlased suutnud kuidagi siiski enam-vähem omaette hoida), õige on hoopis nende arvu arvestatav vähendamine Eestis. Stiihiliselt ning enamasti kvootideta toimuv sisseränne üldisemalt on väljunud meil paraku kontrolli alt. “Multikulti” ei saa olla eestluse suur eesmärk. Tuleb pöörduda otsustavalt ära praeguselt ennasthävitavalt teelt.
“Eesti kool on eesti keele kodu” toetamine
Liikumises “Eesti kool on eesti keele kodu” näeb Estam üht väga vajalikku kodanikuinitsiatiivi, mis asetab esikohale eesti lapse ja tema tuleviku, annab lastevanematele ohjad paremini kätte paljudes olulistes küsimustes, kaitseb eesti õpetajaid, ja panustab eestluse tugevdamisse, mida hädasti vaja on. Eestlaste kool – meie järelkasvu häll – peab edaspidi saama ning jääma eesti kultuuri hoidjaks ja arendajaks.