Uuest koalitsioonilepingust loeme: „Viime 2030. aastaks kogu Eesti põhihariduse eestikeelseks, kus lapsed käivad ühises koolis, sõltumata nende kodusest keelest.” See on tugev samm hariduse ühtlustumise suunas, millel on paraku päris mitu halba tagajärge. Värviõpetusest ehk teame, et kõikide värvide kokkusegamine annab igava hallikaspruuni. Kahtlemata kaotab ka selline hariduse ühtlustamine palju sära. Aga hullem sellest on, et kaob ära suur hulk eesti koole. Olenevalt piirkonnast saab meie laste ainsaks võimalikuks kodulähedaseks õppeasutuseks olema vene kool. Eestikeelse õppega, tõsi küll (vähemalt paberite järgi), aga sisuliselt täiesti vene kool.
Uus koalitsioonileping teeb eesti koolid venekeelseks.
Või kuidas te nimetaksite kooli, kus 95% õpilastest on vene kodukeelega, kus nii tunnis kui vahetunnis kõlab peamiselt vene keel, kostab vene muusika, kus õpetajad sageli tunnis selgitades vene keelele üle lähevad, et õpilased aru saaksid, ning kus Liivi ja Koidula luule, „Nimed marmortahvlil”, eesti vabadussõda ja nii mõnigi muu meile kõigile tuttav ja kultuuriliselt oluline kirjandusteos või ajaloosündmus suuremat osa õpilastest ei kõneta, mistõttu nende käsitlemisest on loobutud?
Narva elanikkonnast alla 6% on eestlased, Sillamäel on eestlasi isegi vähem. Kas eestlased nendes linnades ei ole seda väärt, et neil oleks oma kool? Seal elavad sisuliselt eestlaste diasporaad. Jah, oleks tegemist võõrriigiga, oleks mõistetav, kui neile vastu ei tuldaks ja antaks eesti koolile võimalus ainult erakoolina. Aga Narva ja Sillamäe on osa Eesti riigist! Eesti lapsele ei võimaldata Eesti riigis eesti kooli. See on šokeeriv ja ennekuulmatu!
Ühtne vene-eesti segakool ja segalasteaed venestab eesti lapsi.
Narva ja Sillamäe ei ole kaugeltki ainsad kohad Eestis, kus eestlased on vähemuses. Kohtla-Järvel, Jõhvis, Maardus ja paljudes Tallinna piirkondades on nõndasamuti. Kui sa oled eestlane ja elad Lasnamäel, siis juba praegu ei ole võimalik leida kodulähedast lasteaeda, kus laps kuuleks päeva jooksul rohkem eesti kui vene keelt. Mustamäelastel on samasugused mured. On ka juhtunud, et eesti lasteaia eesti rühma ei satu õppima ühtegi eestlast. Ja ametlikust õppekeelest hoolimata on juhtunud ka seda, et õpetajad lähevad vene keelele üle. Ainult eesti keelega on lasteaiaõpetajal väga raske hakkama saada, kui enamik rühmas õppivatest lastest on vene kodukeelega. Nad lihtsalt ei reageeri eestikeelsele jutule, nende turvalisus ja päevakava tuleb aga tagada.
Aga peamise juurde tagasi – mis siis ikkagi saab eesti lastest, kes elavad piirkondades, kus eestlased on vähemuses? Küsimus ei ole ju pelgalt selles, et me ei tahaks muukeelseid lapsi oma kooli või et kedagi soovitaks diskrimineerida või korraldada apartheidi. Küsimus on kaugelt palju traagilisem: eestlastel ei olegi enam paljudes Eesti piirkondades oma kooli.
Eesti lapsed on liiga paljudes kohtades vähemuses
Andke mulle andeks, aga, töötanud nii eesti kui vene koolis, luban ma endale seda julgust, et nimetada naiivseteks inimesi, kes arvavad, et eesti keeles õpetav õpetaja teeb koolist automaatselt eesti kooli. Kas vene gümnaasiumid, kus õppetööst vähemalt paberite järgi 60% toimub eesti keeles, on eesti koolid? Ja kui need on, siis miks ei võiks õpe olla korraldatud selliselt ka põhikoolis? Aga kui need ei ole, siis miks on meie kõrgkoolid eesti koolid, kui ka seal toimub minimaalselt 60% õppest eesti keeles ja ülejäänud õpe inglise keeles? Küllap on väga olulise tähtsusega siiski see, kas eesti noored on koolis enamuses või vähemuses. Kas pole?
Ja kui lapsi on klassis pooleks või peaaegu pooleks? Kas siis on eesti kool? Või on segakool?
Ma ei ole segakoolidevastane. Mina olen valikuvabaduse ja haridusliku mitmekesisuse pooldaja. Ma tahaksin ideaalis, et mul oleks võimalik siin Tapal, kuhu me perega kodu oleme loonud, valida oma lapsele kristlik kool. Tore, kui linnas oleks Montessori või Waldorf kool, et meil oleks võimalik valida, nagu Tallinna või Tartu peredel. Aga ma olen ka realist ja mõistan, et seda on palju nõuda, meil on väike linn, meil ei jaguks kõigi koolide jaoks lapsi ega ka maksujõulisi vanemaid. Aga see, et eesti kooli ei ole võimalik valida, kipub ületama mu taluvuspiiri. Ma olen lepik inimene ja ma kohanen, mis mul üle jääb. Inimesed kohanevadki, aga õhku jääb palju olulisem küsimus: mis saab meie riigist ja meie kultuurist, kui eesti lapsed jäävad meie omal maal paljudes koolides vähemusse ja kool ei kasvata neist seetõttu eesti kultuuri kandjaid, olgugi et põhiseadus sätestab, et riigi kohustus on kanda hoolt selle eest, et meie kultuur säiliks läbi aegade. Kas oleme asunud lammutama oma riigi põhiseadusesse kirja pandud alusväärtusi? Jah, me oleme asunud seda tegema, siin pole küsimustki. Palun peatage see rong, enne kui on hilja!
Loe veel Mari-Vivian Ellam poolt kirjutatud artikleid: https://www.eestikool.eu/tag/mari-vivian-ellam/
