“…Nähtused, mille järele kultuurimuutjad-revolutsionäärid ei märka küsida, on eesti kultuur, eesti laps ja eesti õpetaja. Et mis neist saab ja kuidas nemad asju kogevad. Eesti kultuur on selle kava alusel mõeldud edasi eksisteerima võrdväärsena teiste kultuuride seas. Siin, meie oma Eesti kodumaal, mitte Kanadas ega Soomes.
Eesti kool ei ole järelikult enam eesti kultuuri keskne ehk eesti kultuuril ei peagi olema kodu, kus tunda end olulisena, kindlalt ja kaitstuna. Kõigil teistel meid „mitmekesisusega“ rikastanud kultuuridel jääb aga kuskil nende kodu alles, eriti teatud suurrahval ida pool. Pole vaja teha illusioone, siia voogavate kultuuride hoovustes kaovad unustusse Liivi, Underi ja Anna Haava luule, samuti Kalevipoeg. Tammsaare, ennemuistsed jutud, meie tundeelu kujunemist saatnud kaunid helindid, müüdid, legendid … Ehk rahvust koos hoidvad omakultuurilised lood, kaugemas perspektiivis ka eesti kultuur ise. Sest muust rahvusest laps ei pruugi tahta neid vastu võtta, küllap olemegi paljude teiste jaoks liiga isemoodi. Näiteks pole me kunagi kedagi okupeerinud, et nüüd patukahetsuses kõigile oma kodu avada.
Eesti keele kaduvikku saatmisele on valmistanud teed drastiliselt vähendatud eesti keele ja kirjanduse tunnid põhikooli vanemas ja gümnaasiumiastmes. Protestihäältest ei ole tehtud väljagi ja arupärimistele pole minister vastanud…”
