“…Kooli üks ülesandeid ühiskonna ees on olla selle hoidja, kes me kultuuriliselt oleme. Ka tulevikku vaatav kool toitub minevikust. Oma keele ja kultuuri säilimine pole missioon üksnes meie enese armastatud ja/või kirutud rahva ees, vaid kogu maailma ees, sest inimkonna kultuuriline mitmekesisus on kogu inimkonna jõud ja rikkus. Meie keel jääb püsima vaid siis, kui teda palavalt armastada.
Tundub, et edasi saab otsustavaks, milliseks kujuneb praeguste ja uute sugupõlvede kultuurilis-rahvuslik identiteet.
Hetkel on esiplaanile asetumas olupoliitiline pragmatism. Eestlaste ja muulaste segakoolides võidab tugevam, ning need ei ole meie, kuivõrd uhkust ja väärikust jääb suurkeelte esindajate ees väheks isegi omaenese eesti koolis.
Segakoolides on õpetaja hädas, tal ei jätku enam tähelepanu eesti laste jaoks, ja multikultilise kaaskonnaga räägib ta paratamatult lihtsustatud eesti keeles. Ent keel on mõtlemine. Lihtsustatud eesti keele kuulamine taandab meie oma laste mõttetegevust ja sõnavara…”
