Kas see „juutide“ tagakiusamine ühel päeval ka lõpeb?
Vastulause Yana Toomi artiklile „Kas see farss ühel päeval ka lõpeb? Kas vene keelt kõnelev eestlane saab kunagi lihtsalt olla?“
Alustuseks tuleb öelda, et on kahetsusväärne, et pr Toom tegeleb stalinliku ümberrahvastamisega ja teeb vägeva ajaloo ja uhke kultuuripärandiga suurrahvusest ühe imepisikese soome-ugri hõimu – eestlased. Olen kindel, et selline häbiväärne ümberrahvastamise retoorika on igale õigele slaavi inimesele solvav.
Samuti on taunitav, et eurosaadik külvab järjekordselt rahvustevahelist vaenu ja õhutab viha. Ometi peaks ta olema kursis, et Euroopas ei ole rahvustevahelise viha õhutamine üldse tolereeritav – samamoodi nagu Toomi rassistlikud ja diskrimineerivad väljaütlemised Euroopa imepisikese põlisrahva, eestlaste, suunal.
Toomi tavapärane tagurlikku ENSV-d taga igatsev venestusretoorika, et Eesti riigipea peaks rääkima Vene Föderatsiooni keeles, ja seda olukorras, kus Eestis on enim muulasi Euroopas, kes riigikeelt ei räägi ja kus riik kulutab meeletult energiat ja raha ning on isegi juba rakendanud eesti lapsed keeleõpetajate tööjõuna keelt õpetama, ei vääri muidugi oma räiguse astmes isegi vastuargumente.
Siiski vääriks kommenteerimist poliitiku kommunistlikku ideaali „kõik on võrdsed” teeniv ebavõrdsuse rõhutamine ehk sotsiaalmajanduslik väide. Ajalooliselt me teame, et enamus okupatsiooni ajal Eestisse saabunud endiste NL riikide venekeelseid saabusid tehastesse tööle, lisaks kodukandist välja saadetud kriminaalidele ehk paariatele – tõsi, oli ka spetsialiste ja sõjaväelasi, kuid viimati mainitud moodustasid siiski vähemuse ja rõhuv enamus olid tehasetöölised. Ka taasiseseisvumise ajal olukorras, kus Eesti on Euroopas muulaste osakaalu osas esireas ning niigi iga kolmas on Eestis venekeelne, on peamine ettekääne endiste NL riikide peamiselt venekeelse immigratsiooni osas olnud n-ö lihtsamate töökäte puudus. Sellises konjunktuuris on „kõik on võrdsed” ilukõne pigem kommunistliku ideaali elukauge igatsus, mitte reaalsusega arvestav või kuidagi põhjendatud mõttekäik.
Rääkides sotsiaalmajanduslikust võrdsusest on kahetsusväärne, et Toom „unustab” mainida väljaspool Tallinna elavaid eestlasi, kellest väga suur osa vireleb vaesuses. Eesti SKP kantsis, Tallinnas, elab eestikeelseid vaid umbes pool elanikkonnast ning ülejäänu moodustavad venekeelsed. Seega on Keskerakonna poliitiku poolt väljaspool Harjumaad elavate eestlaste sotsiaalmajandusliku kehva olukorra ignoreerimine ja ainult venekeelsetele rõhumine häbiväärne rahvuslik diskrimineerimine. Ka Hitler muide õhutas sakslastes juudiviha just sotsiaalmajandusliku argumendiga. Selle asemel, et tuua välja, kui palju on Eestis elavate venelaste elatustase parem kui Vene Föderatsioonis. Milleks selline lõhestav retoorika tänulikkust tootva sidusa ühiskonna asemel?
Ühes asjas tuleb siiski Toomiga nõustuda: nimelt tema küsimus, kas vene koolid toodavad segregatsiooni. Tegelikult kinnitavad pedagoogid kui ühest suust, et niipea kui eesti lasteaias või koolis on rohkem kui 10% ühest rahvusest muulasi, grupeeruvad rahvusrühmad omaette ja toimub koolisisene segregatsioon. Selle kujukas näide oli ühes vene-eesti segakooli propageerivas saates tehtud videolõik Tallinna Kunstigümnaasiumist, mis tõendas ilmekalt, et kolmandiku venekeelsete õpilaste hulka kuuluval venelannast õpilasel ei ole tegelikult ühtegi eestlasest sõpra.
Kahjuks aga on lausa piinlik lugeda nii rassistlikku, Venemaa imperialistlikku koloniaalpoliitikat teenivat ja imepisikese põlisrahva enesemääratlemise õigust räigelt diskrimineerivat seisukohta, et eesti lastel ei ole Keskerakonna poliitiku meelest õigust eesti koolile erinevalt enamiku teiste rahvaste lastest maailmas, kellel see õigus on.
Tundub, et II MS ja natsism on Toomile hingelähedased teemad – tuletan poliitikule siiski meelde, et II MS-s on eestlased mitmete ajaloolaste hinnangul isegi rohkem kannatanud rahvus kui koletu genotsiidi läbi teinud juudid. Seega võiks Toom mõelda, kuidas suhtutaks täna juutide riigis kõverpeeglit meenutavasse olukorda, kui keegi oleks nii jultunud ja ründaks juutidest lapsevanemaid, kes soovivad oma lastele haridust oma kultuuri- ja keelekeskkonnas, kuid mõni natsionaalsotsialistist sakslane teataks, et juutidel pole seda õigust ja sakslaste invasioon juutide koolides on igati okei.
Ida-Virumaal on juba täna raske leida eesti kooli, kus eestlased ei oleks vähemuses ja olukord on väga kriitiline Tallinna alushariduse asutustes, kus eesti lapsed sageli omandavad lihtsustatud eesti keele või räägivad seda koguni vene aktsendiga, kuna eesti lasteaiad on täis venekeelseid lapsi. Seda olukorras, kus utopistlik ja hukatuslik vene-eesti segakoolide ideoloogia pole veel isegi realiseerunud.
Yana Toom võiks mõelda näiteks olukorrale, kui Moskvas ei oleks enam vene lasteaedu ega koole – ainult mongoli-vene segakoolid, kus domineerib mongoli keel ja kultuur, aga vene lapsevanemad oma laste õigust vene koolile Venemaal kaitsta ei tohiks?
Tegelikkuses teab poliitik kindlasti, et lõputult avaral Venemaal on vene lastel tohutult valikuid koolidele, kus on venekeelne keele- ja kultuurikeskkond, vene temperamendi ja kommetega. Muide – selliseid vene monokultuurse kooli valikuid on vene lastele päris palju ka Eestimaal. On diskrimineeriv ja alatu, et eesti lastele aga millegipärast poliitik keelab eestikeelse keelekeskkonnaga, Eesti kultuuri- ja komberuumiga eestlaste enamusega koole ja lasteaedu, kus muulaste osakaalu võiks piirata? Seda lugeda poliitikult, kes järgmises lauses teatab, et tema agenda on vastu seista keelepõhisele diskrimineerimisele, võib muidugi aga juba kafkaliku absurdi aineks lugeda.
Belgias töötades soovitaks Yana Toomile tutvuda ka eestlastest 6 korda suurema põlisrahva flaamide kultuuriidentiteedi ja koolide olukorraga – ei kujutaks küll ette, et flaamid laseksid end oma keele, kultuuri ja koolide kaitsmise eest demagoogiliselt rünnata. Toomil tuleb nõustuda, et oleks ennekuulmatu, et flaami koolides domineeriks valloonide prantsuskeelne keelekeskkond, ja on fakt, et Flaamimaal on kõik riigiteenused vaid flaami ehk hollandi keeles.
Yana Toom on oma pisikesi põlisrahvaid diskrimineeriva agendaga saavutanud palju – kõik riigiteenused EV-s on vene keeles, rääkimata erateenustest. Kogu elu on EV-s võimalik mugavalt ära elada sõnagi eesti keelt oskamata. Tallinnas ja Ida-Virumaal avalikus ruumis info ja domineeriv keel (poodide helisalvestised ja reklaam, keel avalikus ruumis) meenutab ammu pigem Vene Föderatsiooni kui vaba, kultuuriliselt Põhja-Euroopasse kuuluvat läänemeresoome riiki, milleks Eesti on. Eesti lastel ei ole Eestimaa pealinnas, ainsas pealinnas maailmas, kus eesti keel ja kultuur saaks õitseda, enam emakeelset kasvukeskkonda, sest kaubamajas, kohvikus, lastemuuseumis, mänguplatsil, lasteaias ja igal pool mujal domineerib ühe suurrahvuse keel. Võib-olla tasuks siiski pisut suurrahvuse suuremeelsust üles näidata ja vähemalt jätta eesti lastele eesti koolid?
Hea Yana Toom, kui tahate päriselt oma rahvuskaaslaste heaks midagi ära teha, siis lõpetage see madal demagoogia ja rahvastevahelise viha õhutamine ja soome-ugri surnuaia äärel elavat imepisikest põlisrahvast diskrimineeriv retoorika! Seiske selle eest, et teie koalitsioonipartner HTM -s teeks investeeringuid mitte vene-eesti segakoolidesse, kus, kui venekeelseid on rohkem kui 10%, nad nagunii segregeeruvad ja kannatab kõikide õpilaste nii eesti keele kui kogu õppe tase, vaid muulaste koolidesse efektiivse ja kõige ökonoomsema lahenduse, riigikeele keelekümbluse õpetamiseks ja sovetiaegse kaardi ümbervahetamiseks. Selleks, et vene lapsed saaksid säilitada oma slaavi kultuuriidentiteedi, milleks neil on õigus, ja oma kultuuriidentiteedi saaksid säilitada ka eesti lapsed, kellele on eesti kultuuriidentiteet ning eesti keele- ja kultuurikeskkonnaga koolid vääramatu inimõigus. Ärge minge kaasa vene-eesti segakooli ümberrahvastamise ohtliku retoorikaga, kus vene lastest tehakse juurteta „eestlased”, sest tegelikult te teate väga hästi, et suurrahvuse laste ümberrahvastamine on mitte ainult kuritegelik, vaid ka võimatu.
Triin Teramäe, eesti lapsevanem, liikumise „Eesti keel on eesti keele kodu“ eestvedaja
