Mõne nädala eest ilmus PM-s artikkel „Tallinn ei suuda peatada rahvuslikku segregeerumist”, kus toodi välja, et Tallinn sai üleeuroopalises uuringus kõige kiiremini segregeeruva linna tiitli. Ometi on see meie okupatsioonitaagaga, suhteliselt hiljuti iseseisvunud riigi pealinna puhul täiesti normaalne, sest Tallinnas ainsa Euroopa linnana (v.a Riia) on pea pool elanikkonnast ühe ja sama võõra emakeele kõnelejad ja kultuuritausta kandjad – endiste Nõukogude Liidu riikide venekeelsed. Euroopa linnades on palju erinevaid rahvusi ja erinevaid keeli, kultuure, kus ollakse sunnitud kohalikega segunema. Tallinnas on aga liiga suur venekeelsete kogukond, seejuures pidevalt kasvav, kes saab suurepäraselt toimetada oma keele- ja kultuuriruumis. Siit jõuame ka Tallinna integratsiooni teema kõige olulisem küsimuseni, millele kahjuks ükski integratsioonifänn ei ole suutnud vastata. Kas pea 50% ühe maailma suurima keele kõnelejat on üldse võimalik integreerida 50% ühe maailma väikseima keele kõneleja sekka nii, et viimased säilitaksid oma rahvuskultuuri ja identiteedi? Kas meil on mõnd näidet mõnest linnast, kus integratsioon on selliste osakaalude ja konjunktuuri juures õnnestunud? Ja mis on sellise segunemise tagajärjel saanud põlisrahvast?
Sain hiljuti tuttavaks ühe udmurditariga, kes kinnitas seda, mida paljud eestlased kahjuks ei taha tunnistada: suurejooneline integratsiooniprojekt liiga suure osakaalu venekeelsetega ja segakoolid on kindel tee Venemaa soomeugrilaste kurva saatuse suunas. „Te kaotate oma keele,” ütles too udmurditar lohutamatu kurbusega. Juba praegu on ainsas pealinnas maailmas, kus saaks õitseda eesti keel ja kultuur, keeruline leida eesti lastele eesti keele ja kultuuri keskset kasvukeskkonda, kuna see tõmbub vene keele arvelt aina enam kokku. Niivõrd massiivne venekeelsete kogukond, kes moodustab pea poole pealinna elanikkonnast, ei hakka kunagi omavahel suhtlema eesti keeles. Sellises konjunktuuris lõimumine tähendab tahes-tahtmata aina rohkem vene keelt ja meelt meie niigi imepisikese keele ja kultuuri areaalis. On ka arusaamatu, kuidas ministeeriumidetäied ametnikke ja erakonnatäied poliitikuid ei näe selles vastuolu EV põhiseaduse preambulaga, mille järgi EV loodi selleks, et säilitada eesti keelt, kultuuri ja rahvust, mitte et lahustada ja nõrgestada seda suurvenega. Mulle meenub, kuidas akadeemik Tiit Kärner rääkis, kuidas okupatsiooni ajal töötasid ülikoolides propagandistid, kes tegelesid aktiivselt venestamisega. Kui Eesti taasiseseisvus, vahetati samade inimeste uksel venestamise silt integratsiooni sildi vastu – sisu jäi küll samaks. Paljud integratsiooni propagandistid ei tee ka enam saladust asjaolust, et integratsioon ongi tegelikult kahesuunaline protsess, eriti Tallinna osakaalude juures. Ehk eestlased peavad vabas Eestis integreeruma ka vene keele- ja kultuuriruumi.
Veel olulisem on aga küsimus, kas eestlased ise üldse tahavad oma keele- ja kultuuriruumi aina rohkem meid siiski alles hiljuti okupeerinud endise Nõukogude Liidu valitsevat keelt ja kultuuri? Kes ja millal otsustas, et integreerimatu osakaalu segamine eestlaste sisse on n-ö riiklik prioriteet ja eestlaste huvides? Kas eestlastel ei võiks oma ainsal väikesel kodumaal õigus olla oma keele ja kultuuri keskel – kas nad peavad ilmtingimata olema lõpututele slaavlaste massidele keele ja kultuuri õpetajad ning selle rahastajad? Tallinnas pandi venekeelsetesse lasteaedadesse kolmandaks õpetajaks juurde eesti keele õpetaja, kuigi juba ammu ei jagu eesti lasteaeda isegi seda esimest õpetajat. Siis teatab veel Lasnamäe linnaosa vanem Vladimir Svet, et ikkagi on meil sellest ja suurtest keeleõppele kulutatud summadest vähe, et sisserännanud suvatseksid lõpuks üldse midagi osata.
Nt Saaremaal või Võrumaal, kus venekeelsete osakaal on 10% ringis, on integratsioon ammu toimunud loomulikul teel. Sellest hoolimata ei taha paljud akadeemikud ega poliitikud tunnistada ilmselgeid füüsikaseadusi – nii suurt osakaalu nagu Tallinnas venekeelseid, ei ole 30 aasta jooksul integreeritud, sest nii suurt osakaalu ei olegi võimalik integreerida! Selle asemel eskaleeritakse juba niigi lahendamata probleemi ja tuuakse pidevalt juurde veel uusi venekeelseid – Ida-Virumaalt, Ukrainast, Valgevenest, Venemaalt. Hiljuti teatas Ettevõtjate Liit, et immigrantide kvooti tuleb veel suurendada – olukorras, kus endiste Nõukogude Liidu riikide venekeelsete sisseränne on niigi pea samal tasemel okupatsiooniaegse sisserändega. Kuna integratsioonieksperdid ja poliitikud ei ole suutnud teostamatut, siis nüüd on see kohustus pandud eesti lastele, kellest on tehtud vene ja ukraina lastele eesti keele ja kultuuri õpetajad! Tallinna eesti lasteaedade ja koolide keelekeskkonna venestumine toimub iga päev täistempol ja on äärmiselt murettekitav, kui oleme jõudnud taasiseseisvunud Eestis tõsiasjani, kus eesti lapsed õpivad oma emakeelt liiga suure muulaste laste hulga tõttu lihtsustatud kujul ja mitmes linnaosas räägivad eesti väikelapsed oma emakeelt juba vene aktsendiga. Udmurdist tuttaval tundub õigus olevat. Me oleme juba udmurtide teel.
Integratsiooni juures on kummastav ka rahvuspõhise sissetulekute ebavõrdsuse teema, mida pidevalt armastatakse välja tuua. Ei ole ka eestlastest majandusimmigrandid Helsingis sissetuleku poolest täpselt võrdsed soomlastega ja seda ei ole enamik majandusimmigrante mitte üheski teises Euroopa linnas. Ei Roomas peamiselt kodumajapidamistöid tegevad filipiinlased ega Luxembourgi paremat elujärge otsima läinud portugallased. Endiste Nõukogude Liidu venekeelsed elavad Eestis ilma kahtlusteta oluliselt paremini kui nad elaksid oma kodumaal – seega jääb arusaamatuks, missugust marksistlikku utoopiat kõigi võrdsusest rahvuspõhise ebavõrdsuse lõputu uurimise ja markeerimisega taotletakse.
Akadeemik Tiit Tammaru esitas Tallinna segregatsiooni puudutavas artiklis sümpaatse mõtte: teha Lasnamäest vene kultuuri keskus. Milleks forsseerida kunstlikult kultuuriidentiteete segunema ja meie unikaalset põliskultuuri hukatuslikule lahustumisele? Näiteks Brüssel on hea näide pealinnast, kus valloonide ja flaami kultuurid ja keeleruumid eksisteerivad kõrvuti, säilivad mõlemad kultuuririkkused ja ei taotleta ähmastunud halli massi: pool vene, pool eesti, nagu on 50% ja 50% integreerimine ehk üksteise sisse sulatamine. Võibolla on sidus ühiskond hoopis see, kus mõlemad kultuurid eksisteerivad kõrvuti, kuid siiski eraldi, et pealinnas säiliks rohkem eestikeelset keele- ja kultuurikeskkonda. Miks ei võiks endiste NL riikide inimesed elada nende kultuuri linnaosades. Nagu suurlinnades on kultuurifenomenid nagu nt Chinatownid. Slaavilinnad. Siit jõuame tagasi algusesse: kuna ühe võõra kultuuri- ja keeletaustaga elanikke on juba praegu Tallinnas ebanormaalselt suur osakaal, millest johtuvalt tuleks kiiremas korras lõpetada probleemi eskaleerimine idaslaavi kogukonna kasvatamisega. Kui eestlased ei taha tuleviku lahustuda 150 pluss miljonilise suurvene sisse, peaks venekeelsete kvoot Tallinnas ja kogu Eestis olema 0. Kaasa aitaks muidugi ka, kui kõik kohalikud riigiteenused ei oleks vene keeles –see motiveeriks riigikeelt õppima ning ei teeks Eestist eelkõige venekeelsetele atraktiivset „unistuste demokraatlikku Venemaad”, nagu üks sisserändaja on tabavalt öelnud. Lõpetada tuleks ka Euroopas ebanormaalne olukord, kus Eestis saavad KOV-ide valimistel võimu teostada ka kolmandate riikide passide omanikud.
Olles aastaid tegelenud Euroopas Eesti kuvandiga, küsin: mis on Eestimaa pealinna eesmärk – kas olla üks paljudest Ida-Euroopa postsoveti paljuski venekeelsetest linnadest või unikaalne ja eksklusiivne, veel säilinud soome-ugri kultuuripärandiga eesti keele ja kultuuri pealinn?
Kultuuriteoreetik Triin Teramäe
