Miks üritab haridusminister eesti hariduse kvaliteeti alla tuua?
Väga paljudele tervemõistuslikele lapsevanematele ja laiemale avalikkusele on arusaamatu, miks üritavad haridusminister ja HTM niigi nappivaid eesti õpetajaid võimalikult kiiresti läbi põletada ning tuua alla eesti koolide hariduskvaliteeti.
Ilma vähimagi ühiskondliku debati või uuringuteta, rääkimata riskide ja ohtude analüüsist, otsustasid haridusminister ja valitsus, et Ukrainast Eestisse saabuvad tuhanded ja tuhanded eesti keelt mitte oskavad lapsed lähevad kõik eesti koolidesse ja lasteaedadesse. Teistes Euroopa riikides saadetakse umbkeelsed lapsed alguses ikka eraldi keeleõppekoolidesse. Enamgi veel – juba enne Ukraina sõda olid eesti koolid suure surve all, sest ei suutnud vastu võtta liiga suurt hulka juba okupatsiooni ajal Eestisse saabunute venekeelseid lapsi.
Demograafiline realiteet Eestis on tuntud anomaalia kogu Euroopas. 2021. aastal avaldatud statistika järgi on Eestis eesti keelt emakeelena rääkivaid inimesi vaid 894 336, vene ja ukraina emakeelt rääkisid 2021. a Eestis pea 400 000 inimest.1 2022. aastal on Eestisse saabunud veel umbes 100 000 enamasti vene- ja ukrainakeelset inimest – seega on Eestis juba suurusjärgus pool miljonit valdavalt venekeelset idaslaavlast. Eesti kool ei suuda ka parema tahtmise juures kõiki neid venekeelseid vastu võtta. Integratsiooni eelduseks on integreeritavate osakaal – Eestis aga on kahjuks ammu ületatud venekeelsete hulk, keda oleks võimalik meie kultuuriruumi integreerida.
Lääne-Euroopas saavad väga hea hariduse vaid need, kes saavad endale lubada erakoole. Riigikoolide tase jätab suurte muulaste hulkade tõttu soovida hoolimata sellest, et muulased oskavad riigikeelt.
Eesti on seni olnud maailma tipus hariduse kõrge kvaliteedi poolest. Meie PISA testide tulemused on olnud paljudele kadestamisväärsed. See on andnud Eesti noortele maailma headesse ülikoolidesse sissesaamisel konkurentsieelise ning on meie ükssarvikute ja digieduloo alustala. Eesti koolidesse massiliselt umbkeelsete või vähese keeleoskusega muulaste paigutamine toob koolide taseme kolinal alla. Õpetajatel läheb liiga palju energiat ja tähelepanu keeleoskuseta lastega tegelemisele ja järeleaitamisele. Nad peavad materjali vene keeles üle seletama, et venekeelsed lapsed aru saaksid, eesti lapsed aga peavad sel ajal niisama istuma ning seetõttu kannatab paratamatult klassi üldine tase. Omaette märkimisväärne on muidugi ka asjaolu, et 30 aastat pärast vabanemist Nõukogude okupatsioonist antakse eesti koolis tunde osaliselt vene keeles ja et Tallinnas ei ole enam ühtegi kooli ega lasteaeda, kus ei ole venekeelseid lapsi – fakt, mida Haridusameti juht hiljuti Postimehele kinnitas. Milline Putini kultuuriimperialismi edulugu! Enamgi veel: eesti lapsi innustatakse pagulasi „aitama” ja neile eesti keelt õpetama – eesti lapsed, kes ometi käivad koolis selleks, et ise õppida ja saada maksimaalselt parim võimalik haridus, mitte et olla kellelegi keeleõpetajaks või järeleaitajaks. Eesti lastele parima hariduse andmise tarkusetemplite asemel on eesti koolidest ja lasteaedadest tehtud muulastele keeltekoolid.
Kogu olukorra muudab veelgi absurdsemaks asjaolu, et Eesti haridussüsteemi üks kõige põletavamaid probleeme on õpetajate kolossaalne puudus.
Paljud õpetajad on juba pensionieas ning uusi ei kasva piisavalt peale. Koroona katsumustest räsitud, pidevalt alatasustatud ja ületöötanud, viimase piirini viidud õpetajaid sunnitakse nüüd veel ka õpetama eesti klassis täiesti umbkeelseid või vähese keeleoskusega õpilasi. Seda ajal, kui riik on otsustanud kiirkorras minna üle eestikeelsele haridusele ehk eesti õpetajaid oodatakse lisaks ka vene koolidesse „imesid tegema”. Ka haridusminister Tõnis Lukas on kinnitanud, et pagulaste laste massiline eesti koolidesse suunamine on suurendanud õpetajate koormust veelgi ning nad on sunnitud andma sageli ka lisatunde. Eesti õpetajad on küll kahtlemata uskumatult tublid ja töökad, aga kõikidel on siiski inimlikud piirid. Miks olukorras, kus valitseb õpetajate puudus, teha kõik, et ka need vähesed võimalikult kiiresti läbi põleksid?
Hiljuti rääkis PM otsestuudios Tallinna Haridusameti juht Kaarel Rundu, et selline õpetajatele töökoormuse ebamõistlik tõstmine ja eesti laste keeleõpetajatena rakendamine ning eesti hariduse kvaliteedi kahjustamine teenib kõik üllast „abistamise” eesmärki. „Abistamine” tähendab nimelt seda, et Ukrainast tulnud lapsi, kes on niigi kohutavaid asju läbi elanud, traumeeritakse nüüd veel igapäevaselt lisastressiga täiesti võõras keelekeskkonnas, sest neid sunnitakse õppima meie keele- ja kultuurikeskkonnas, kusjuures topeltkoormusega, ka oma õppekava järgi. Ometi on arusaamatu, miks ei võiks Ukraina lapsed õppida oma koolides ja õppekava järgi läbi hästi toimivate digilahenduste, nagu õppisid kõik maailma lapsed COVID-i aastatel? Haridusminister Tõnis Lukas põhjendas hiljuti ERR-s umbkeelsete pagulaste laste massilist eesti kooli suunamist vajadusega neid Eesti ühiskonda integreerida. Ometi saavad need lapsed olla Eestis maksimaalselt kuni 2024. aastani. Justiitsminister kinnitas, et Eestis ei ole seadust, mis võimaldaks sõjapõgenikel jääda Eestisse kauemaks kui 2024. aastani. Eesti ühiskond oli ja on nõus vastu võtma sõjapõgenikke ajutiselt, aga kindlasti mitte alaliseks. Seda enam, et juba okupatsiooniaja taagana on meil integreerimatu osakaal venekeelseid ja rohkem me kahjuks venekeelseid idaslaavlasi alaliseks võtta ei saa, kui EV tahab jätkata Eestina, mitte venekeelse „Slaavimaana“. Kui varem olid maapiirkondades veel säilinud eestikeelne keelekeskkond ja koolid, siis nüüd on HTM seisnud ka selle eest, et venekeelseid oleks üle Eesti ning eestikeelset keele- ja kultuurikeskkonda ei säiliks eesti keele ja kultuuri ainsal kodumaal mitte kuskil.
Seega on täiesti arusaamatu, miks on vaja eesti koolide maailma parimat taset alla tuua meie koolidest keeltekoole tehes ja neid venestades/slaavistades, kuna maksimaalselt paar aastat siin viibivatele muulastele tuleks mõningane keeleoskus kasuks. Veelgi enam: eesti kool kasvatab eestlasi – miks peaks praegu Ukraina lastest tegema eestlasi? Ukrainal on vaja tagasi kõiki oma lapsi, viimast kui ühte neist! Mille eest seal üldse võidelda, kui Ukraina tulevik, nende lapsed, on jäädavalt lahkunud? Statistika näitab, et kui panna sisserännanute lapsed kohalikku kooli, siis nende tagasipöördumise tõenäosus väheneb märgatavalt. Ukraina laste naasmine on Ukraina ja Eesti kõige olulisem põhihuvi – arusaamatul põhjusel töötavad Tõnis Lukas ja Haridusteadusministeerium sellele aga agaralt vastu. Samamoodi nagu teeb Lukas oma ministeeriumiga pingutusi selleks, et seni maailma mastaabis silmapaistev eesti hariduse kvaliteet manduks.
Triin Teramäe, liikumise „Eesti kool on eesti keele kodu“ eestvedaja
