Integratsioonigurud räägivad uhkelt “euroopalikest väärtustest.” Euroopas oleks mõeldamatu, et ajal, mil Hitleri kuritegudest pole möödunud isegi sadatki aastat, üritaks keegi liita juute ja sakslasi ühtseks kultuuriidentiteediks, mingisuguseks kunstlikult konstrueeritud segarahvuseks, kus mõlemad kaotavad oma kultuurilise identiteedi – juutidest kavandataks uut juudisaksa segarahvust Iisraelis. Eestis on ometi just selline kafkalik ideoloogia valitsev, kusjuures isegi sellise ideoloogia mõistuspärasuses kahtlemine ei ole eriti tolereeritav.
1934ndal aastal oli Eesti üks kõige homogeensema rahvastikuga riike Euroopas (92% elanikest olid eestlased) riigi tänastes piirides. Täna, pärast aastakümneid kestnud NL ajupesu, kus kõik etnosega seotu tembeldati häbiväärseks, meil ka vabas Eesti rahvusriigis rahvuse järgi enam ei eristata. 2019. a statistika järgi on eesti keelt emakeelena kõnelejateks end märkinud ca 890 000 inimest ja vene keelt (või teisi idaslaavi keeli nagu näiteks ukraina) emakeelena rääkijaid ca 400 000. Venekeelsete osakaal kasvab siseministeeriumi 2020. aasta andmetel kiiresti – ainuüksi viimase kolme aastaga on Eestisse tulnud pea Rakvere linna jagu peamiselt venekeelseid elanikke.
Olen lugenud loendamatuid teadusuuringuid integratsioonist, käinud konverentsidel ja vahetanud mõtteid mitmete ekspertide, ametnike ja poliitikutega. Mitte keegi ei ole osanud mulle vastata, kuskohas maailmas veel oleks nii suur hulk üht suurrahvust ühe imepisikese rahvuse sisse suudetud integreerida. Paljud mainivad Kanada mudelit. Kanadas integreeruvad Euroopa kolonistidest suurrahvused – prantslased ja inglased –, põlisrahvad aga elavad oma reservaadis, viimases kohas, kus Kanada põlisrahvaste keel ja kultuur saab õitseda. Kohas, kuhu kolonistidel ei ole asja (sic!). Mainin veel, et Kanada põlisrahvaid, kellel on õigus reservaatides oma kultuuri säilitada, on kokku 1,6 miljonit ehk poole rohkem kui eestlasi.
Teadusuuringute järgi on võimalik integreerida 5% rahvastikust, väga julgelt pakkudes 10%. Üle 30% suurrahvust ei ole võimalik integreerida nii, et meie soome-ugri väikerahva kultuuriidentiteet säiliks venepäraseks muutumata. Läbi sajandite elas venelasi Eesti aladel alla 5%. Ka baltisakslasi, kellest meie kultuuriidentiteet on tohutult mõjutusi saanud, on meie väikesel maalapil elanud sajandite vältel vaid 5% rahvastikust. Kusjuures keegi ei tegelenud tollal kunstliku sundintegratsiooniga. Koolid olid eraldi. Üle 30% rahvastikust ei ole meie maal kunagi elanud üht võõrast rahvust. Kui kallata pooleldi täis piimaklaasi kolmandik vett, ei ole see enam piim, vaid piimalurr. Samamoodi on ka eesti ja vene kultuuriidentiteediga – need lahustuvad postsovetlikuks lurriks. Vene kultuuriidentiteet säilib lõpututes avarustes Eestist ida pool. Eesti oma säilib küll vaid surnud vabadusvõitlejate ja väliseestlaste pettunud hingedes.
On äärmiselt lühinägelik ja rumal võtta eeskujuks mitmekümne miljonilisi Euroopa suuri koloniaalriike nagu Prantsusmaa, Itaalia, Saksamaa jt, kes integreerivad muulasi maksimaalselt paari protsendi ulatuses oma rahvastikust. Koloniaalriikides on integreeritavad sageli ka pärit selle riigi endistest kolooniatest – nt liibüalased Itaalias või marokolased Prantsusmaal jne. Rahvale, keda ollakse omal ajal koloniseerinud ja kes on nüüd saabunud endisele emamaale paremat elu otsima, pole võib-olla tõesti kuigi salliv öelda: meil on õigus olla eraldi! Eesti ei ole koloniaalriik, vaid üks Euroopa väiksemaid põlisrahvaid. Eestlased on üle elanud kohutavat genotsiidi ning olnud aastasadu rõhutud ja koloniseeritud. On moraalselt lubamatu suruda eestlastele peale sundintegratsiooni olukorras, kus meie kiiresti kahanev põhirahvas ja kultuuriidentiteet vajaksid hädasti hoopis kaitset, nagu on kaitstud Austraalia ja Ameerika ning enamik teisi maailma põlisrahvaid. Tõsi, meil on rahvusriik, ent juba mitu aastat on pealinna ja peaministri võim erakonna käes, kes ei tee saladust, et nad seisavad pigem mõne meid varem koloniseerinud suurrahvuse, mitte eelkõige Eesti põlisrahva (n-ö first nation) huvide eest. Seega: arvestades eestlaste imepisikest arvu ja just ühe suurrahvuse ebanormaalselt suurt osakaalu siin, oleme sarnases olukorras nagu maailma põlisrahvad, mitte nagu Euroopa mitmekümne miljonilised koloniaalriigid oma multikultuursusega, mis on Eestis eksitavalt ja äärmiselt lühinägelikult eeskujuks võetud.
Euroopa suurimate multikultuursete muulaste kogukondadega riigid nagu Šveits ja Rootsi, kus muulaste osakaal rahvastikus on siiski oluliselt väiksem kui Eestis, on muide väga tugeva rahvusliku eneseteadvusega ühiskonnad, kes tunnevad oma rahvuse üle elutervet uhkust. Eesti pisikeses ühiskonnas on seevastu murettekitavalt suur plejaad kõikvõimalikke arvamusliidreid ja ideolooge, kes väsimatult jutlustavad, kuidas kõik oma juurtega seotu on halb ja häbiväärne, lausa „natsionalistlik“ või midagi veelgi hullemat. Eesti kontekstis meenutavad „avatud rahvusluse“ hullunud ideoloogid, kes väsimatult Frankensteine konstrueerivad, küll juba verd tarretama pannes ulmefilmide tüpaaže. Kõigile on teada, mis on saanud idas meie sugulasrahvastest, väikesearvulistest soome-ugri rahvastest, kes on praktiseerinud „avatud rahvuslust“ vene suurrahvusega segunemisel oma põlistel maadel – nad on venestunud ja hävinud.
Veel enam: erinevalt Euroopa kultuurrahvastest ei suuda eestlased ega aina enam ka taha eesti keelt oma kodumaal kehtestada. Trenditeadlike seas kogub tuult tiibadesse kahetsusväärne „sallivuse“ poliitiline ideoloogia, just nagu oleks see, et meil pealinnas domineerib SRÜ riikide keel, midagi „multikultuurset“ ja „euroopalikku“. Euroopas pole ühtegi pealinna (peale Riia), kes tolereeriks oma avaliku ruumi muutmist mõne võõra rahvuse keelseks, nagu see täna on reaalsus meie pealinnas – ainsas pealinnas maailmas, kus eesti lastel oleks võimalus kasvada eestikeelses keeleruumis. Riik raiskab eesti keele õppele miljoneid, aga ometi pakub kõiki teenuseid ka vene keeles ja võimaldab venekeelsetel elada kogu elu mugavalt ilma sõnagi eesti keelt oskamata! Kas keegi kujutab ette, et sakslased ise räägiksid Saksamaal türklastega massiliselt türgi keeles? Eestis aga peab juba murettekitavalt suur hulk eestlasi „tolerantseks“ suhelda venelastega vene keeles ja vene keele massiline õppimine on ju lausa uus trend!
Sallivusega ei ole siin vähimatki pistmist – see on väikerahva alaväärsuskompleks nõukogudeaegse, siiani kestva kurvastava ideoloogiaga, kus kõik oma kultuuriidentiteedi väärtustamisega seonduv tembeldati „kodanlikuks elemendiks“.
Juba täna on Eestimaa pealinnas pea võimatu leida mänguringi, põnnikooli, lasteaia rühma, kus laps ei peaks kasvama kasvama osaliselt venekeelses keelekeskkonnas. Väikelaste pedagoogikaga tegelevad inimesed nimetavad seda “„rikastavaks”“ ja lapsele “„sallivust”“ õpetavaks. Iga intelligentne inimene teeb vahet võõrkeele oskusel ja keelekeskkonnal, kus laps on sunnitud viibima. Igas demokraatlikus riigis on lapsevanematel õigus valida, missuguseid võõrkeeli oma lapsele õpetada, seega ei saa olla nii, et eEestis tähendab põnnikool tähendab automaatselt seda, et 90% juhtudest, peab eesti laps õppima osaliselt venekeelses keskkonnas, kuna venekeelsed lapsed räägivad omavahel või ning vene vanemad oma lastega iseenesest mõistetavalt ju oma emakeeles. Valikuvõimalus Alternatiiv vene keelele on Tallinnas see, et laps istub kodus.
Eelnimetatud põhjustel on “ühtne Eesti kool“ murettekitavalt ohtlik eksperiment eesti lastega. Kõik rahvad on võrdsed ja rahvusvahelise õiguse järgi on igal rahval õigus olla erinev, pidada end erinevaks ja olla selliselt austatud. Nii nagu norralastel, itaallastel, venelastel ja kõikidel teistel maailma rahvustel ja põlisrahvustel on oma kodumaal koolid, kus lapsed saavad kasvada oma rahvuse kultuuri keskel koos sama kultuuritausta ja koos sama emakeelt rääkivate lastega, on see ka eesti laste vääramatu inimõigus. Eesti koolid peavad säilima, et eesti lastele oleks tagatud põhiseaduslik õigus eestikeelsele koolile, nii nagu see on teistel maailma hävimisohus põlisrahvastel. Koolid, kuhu kolonistidel pole asja ja kus eesti lapsed saavad kasvada oma kultuuriidentiteedi keskel. Ka eesti lastele peab jääma nende inimõigus eesti koolile ja eesti keeleruumile – see on ainus, mis tagab eestluse säilimise.
Slaavlastele mõeldud koolid peaksid olema kahtlemata eestikeelsed, kuid kindlasti eraldi, ja seal saaksid slaavi kultuuride lapsed kasvada oma kultuuritavade ja temperamendi keskel. Eesti keelt õpetagu venekeelsetele lastele selle valla professionaalid, pedagoogid, mitte ei saa seda kohustust panna eesti lastele. Eesti lapsed ei ole lõimumispoliitika tööriistad! Juba praegu teame, kuidas Tartu Ülikoolis ja näiteks Kohta-Järve eesti koolis kasvavad eestlastest lapsed tegelikult suuresti vene keelekeskkonnas, kuna viimases on 60% õpilastest venekeelsed ja omavahel räägivad ju ikkagi vene keeles. Tallinnas on eesti ja vene emakeelega elanikke pea pooleks. Eeldada, et eesti koolides säilib eestikeelne keelekeskkond, kui kõik 400 000 pluss – keda pealegi tuleb igal aastal juurde – Eestis elava venekeelse elaniku lapsed pannakse kokku 890 000 eestlase lastega, on pehmelt öeldes naeruväärne utoopia!
Eesti lastel oli eestikeelne kool, kus valitses eesti keelekeskkond, isegi vaimupimedal nõukogude okupatsiooni ajal. On aktsepteerimatu, et taasiseseisvunud Eesti Vabariigis peavad eesti lapsed aina enam kasvama Vene Föderatsiooni riigikeele keskel. Liiga suurte vene mõjutustega närbub meie põlisrahvuse unikaalne kultuuriidentiteet. See lahustub poolvene postsovetiks. Rassism väikerahvuste suunal ja kultuuririkkuse, tegelikult kogu inimkonna pärandi hävitamine ühe unikaalse põliskultuuri identiteedi hävitamisega ja ümberkonstrueerimisega on lubamatu.
Ei ole saladus, et Eesti alad on Venemaa valitsejatele olnud alati strateegiline huvi ja on seda kahtlemata ka täna. Samuti on idanaabri huvides nõrgestada siinset kohalikku kultuuriidentiteeti ning suurendada vene keele osakaalu ja tähtsust. Eesti koolide koridoride täitmine vene keelega ja kahjuks sageli seeläbi ka vene meelega on kindlasti midagi, mille üle paarisaja kilomeetri kaugusel algava impeeriumi diktaator ainult rõõmustab. Tanke pole vajagi – Eesti riik täidab idanaabri eesmärgid oma sundintegratsiooni ideoloogiaga ja oma kultuuriidentiteedi lahustamisega ise. On viimane aeg see enesehävituslik hullus lõpetada. Eesti lastel on õigus kasvada eestlasteks, läänemeresoomlasteks, põhjaeurooplasteks, mitte aga idaeurooplastest poolvene postsovettideks, kelleks neid täna Eestis vorbitakse.
Hitleri unistus juutide väljasuremisest ei saanud teoks. Eesti liigub aga täna väga hoogsalt selles suunas, et Stalini unistus soome-ugri väikerahvaste väljasuremisest realiseeruks ka Eestimaal – eestlastest tehakse postsovetlik identiteeditu piimalurr.
Triin Teramäe
Eesti ema ja liikumise „Eesti lastel on õigus eesti koolile“ eestvedaja
