“…Argument, et „õppetöö toimub ju edasi eesti keeles” on jällegi nagu see puhvet minu unenäos, sest koll mõmises ja ropendas vene keeles ning siniste juustega sooneutraal mudis usinalt suunda uuskeele ja inglise keele segus. Eesti kool, kuhu sisenedes kuuleme suurel määral muid keeli ning kus koridorides ei rõkka meie kaunis emakeel, ei ole enam eesti kool. Eesti kool, kus samad inimesed, kes röögivad võõrkeeltes koridoris, vaikivad tunnis, sest nad ei saa õpetajast täiel määral aru ja/või ei suuda end eesti keeles kooliõpilase tasemel väljendada, ei ole enam eesti kool. Eesti kool, kus tuleb hakata maha salgama teatavaid ajaloosündmusi (kuidas räägitakse tänapäeval koolis näiteks Erna retkest?), ei ole enam eesti kool.
Selline kool on suures osas omadega hullemas kohas kui eesti kool enne iseseisvuse taastamist. Vahet pole, et targa argumendi kohaselt pole selliselt koolilt midagi ära võetud. On ikka. Eestikeelne ja -meelne komberuum. Loen praegu 1922. aastal välja antud joonistamise õpetust. Hämmastas raamatu eestimeelsus. Jah, klassikaline „lääne värk” on muidugi sees, kuid väga suur osa raamatust on pühendatud eesti rahvakunstile. Lapsed peavad joonistama eesti ornamente, vanu eesti ehteid, eesti mustreid jms!…”
