“Meenub sovetiaegne ütlemine, et enne kui kommunism rahva peale lahti lasti, oleks võinud vähemalt rottide peal katsetada. Tundub, et segakooli mudelit ei ole siinmail katsetatud, pole isegi valgustatud ja selgitatud, kuidas sellised asjad toimivad mujal maailmas, kus põhirahva hulk meist mitu korda suurem ja muukeelsete hulk protsentuaalselt mitu korda väiksem. On teada, et sellistes klassides on näiteks Soomes abiõpetajad ning täiesti umbkeelseid klassi ei võeta, peab eelnema korralik keelekümblus. Kas ka meil?
Merle Karusoo imepärase lavastuse mõjul tekkis mõte, et oma lugusid võiksid jagada ka need õpetajad, kes on eriti pealinnas silmitsi viimastel aegadel tekkinud olukorraga, kus eesti koolidel on kohustus (kas ikka on?) vastu võtta piiramatul hulgal teisekeelseid. Ja neid rändab Tallinna aina juurde. Mis toimub n-ö eesliinil, seal, kus väidetavalt on kõigil võrdne õigus heale eesti haridusele, ehk kooliklassis?
Kui heaks kujuneb haridus, kus kolmandik ei saa aru ja õpetaja aeg kulubki valdavalt neile ning tema keelekasutus paratamatult lihtsustub? Lapsena kuuldud rikas emakeel on aga hilisema mõtlemissuutlikkuse eeldus. Või on meie õpetajatel äkki hoopis väga häid kogemuslugusid jagada, lohutada ja julgustada, et kõik võib veel hästi minna? Või on häid ettepanekuid, kuidas teiskeelsetele eesti keele õpet hästi korraldada? Meenub, et olid ajad, kus mitte ühtki õpikut ega suuremat muudatust ei viidud käsukorras üldhariduskooli enne, kui olid eelnenud uuringud ja eksperimendid. Uljad poliitideoloogid midagi sellist vajalikuks ei pea, aitavat suunistest…”
