“…Ida-Virumaa piires tööle asuvaid õpetajaid peibutab nüüdsest küll 3000 eurone palk, kuid kas see ärgitab ka noori tudengeid õpetajaks õppima, või kas tähendab see üksnes olemasolevate õpetajate üleostmise intensiivistumist või kas ehk ei anna see üldse mingit erilist tulemust, seda näitab aeg. Pädevate inimeste vähesus on ja jääb selleks kriitiliseks pudelikaelaks ja ei aita siin ei ussi- ega püssirohi.
Kui inimesi ei ole ega tule, siis tuleb olemasolevate jaotust lihtsalt ümber mängida ning sinna ja tänna suunata, kuhu vaja on, umbes nagu Ida-Viru näitelgi võib juhtuda. Ent nagu hoiatab selle eest käesoleva külje põhiloos Tallinna ülikooli pedagoogilise nõustamise dotsent Riin Seema, on kiirkorras õppekeele vahetus üks valulik ja raske protsess, mille puhul tuleb arvestada olukorra halvenemisega veel kaua aega enne, kui mingeid paranemise märke ja eduelamusi ilmneb.
Mida aga tähendab see olukorra halvenemine, mille järgi mõõta seda haridusmaastikul, mille puhul kõikvõimalikud mõõdikud on alati olnud pehmelt öeldes küsitavad? Nähtavasti on selleks Eesti silmatera, meile kulda, karda ning rahvusvahelist tuntust toonud PISA testid. Kui praegu edastavad selle testi tulemuse põhjal eestikeelsete koolide õpilased oma venekeelseid eakaaslasi umbes ühe õppeaastaga, siis peab olema väga sinisilmne uskumaks, et kiire õppekeele vahetus seda vahet kuidagi vähendaks. Ennemini võiks oodata vastupidist.
Ja teisipidi, kui ka õnnestub võimekaid eestikeelseid pedagooge kakskeelsetesse koolidesse meelitada, siis kuidas korvata see kaotus neile õpilastele, kes oma endised õpetajad kaotasid. Kas uute õpetajatega? Missuguste uute? Ei paista ju selliseid silmapiiril. Ja ammugi pole see enam mingi uudis, ning Tallinna ülikooli eesti keele kui teise keele õppejõud Tiina Rüütmaa ja Kristiina Bernhardt lisavad vaid omapoolse kinnituse, et tõepoolest, ka eesti keelt teise keelena õpetama pürgivate tudengite arv on niru. Lisaks sellele, et ka nende endi keeleoskus jätab soovida…”
