Sel sügisel hakkasin käima kodulinnas Tapal kunstiringis, et koduse kolme lapse ema elule vaheldust saada. Esimesel korral oli minuga koos seal esimest korda üks vene emakeelega lasteaiaõpetaja. Joonistasime koos sama plekkkruusi ja kuna minu laps käib samas lasteaias, kus ta töötab, oli meil olnud väike kokkupuude ja saime kohe jutule. Naljatasime ja jagasime muljeid, eranditult eesti keeles. Samas ruumis oli mulle veel kaks varasemast tuttavat inimest, mõlemad eesti emakeelega inimesed.
Mu uus tuttav ei rääkinud eesti keelt väga soravalt, aga saime ilusti suheldud, kui ta ei saanud aru, sõnastasin mõtte ümber, ehk mõni asi jäi tal vast häguseks ka, aga sellest polnud midagi – vähemalt sai ta eesti keelt praktiseerida.
Järgmisel korral võttis ta kaasa oma venekeelse sõbranna. Joonistasime kolmekesi algajana vaasi, teised maalisid. Rääkisime ja naljatasime endiselt eesti keeles. Kolmandal korral aga toimus murdepunkt. Jäin ruumi kolme vene kodukeelega inimesega üksi. Ja mu lasteiakasvatajast tuttav läks ka minuga suheldes suuresti vene keelele üle. Mina jätkasin eesti keeles, aga meie kontakt ei olnud enam nii hea. Tundus, et ta on rohkem häälestatud oma emakeelele ja eesti keele praktiseerimine oli saanud tugeva hoobi.
Sellised asjad toimuvad ka meie koolides. Kuna vene emakeelega õpilasi on vähe, on tõenäosus, et nad päeva jooksul eesti keeles suhtlevad või püüavad eesti keelt mõista, väga suur. Mida suurem on muu kodukeelega õpilaste osakaal (eriti kui nende kõigi emakeel on sama), seda raskemaks nende sihtkeele omandamine mutuub.
Meie kunstiringi õpetaja on eestlane ja vene keelt ei räägi ta väga soravalt. Siiski ta aeg-ajalt pursib, et end õpilastele selgeks teha. Nii on ka koolis. Eesti õpetaja peab leidma kesktee, kuidas anda edasi eesti keelt ja samas oma õppeainet.
Meil on väga palju (eesti!) koole ja (eesti!) klasse, kus muu kodukeelega õpilasi on kolmandik, pool või isegi üle poole. Õpetaja olukord on seal ääretult keeruline, valus mõeldagi. Aga ka nende õpilaste olukord ei ole kiita. Eesti keele omandamine on väga vaevaline, sest klassikaaslastega eestikeelne suhtlus enamasti puudub. Kui muu kodukeelega õpilasi on klassis vähe, õpivad nad eesti keele aasta jooksul ilusti selgeks. Kui neid aga on rohkem, venib eesti keele omandamine aastate pikkuseks. Nii on see Kohtla-Järve gümnaasiumis ja mujal Ida-Virumaal. Nii on see tõenäoliselt ka Lasnamäe ja Maardu koolides.
Eesti ja vene kodukeelega õpilaste koos õppimisel puudub igasugune efekt, kui muu kodukeelega õpilaste hulk on suur. Küll aga on sellel oluline kõrvalmõju: õppekvaliteet langeb ja õpetaja koormus mitmekordistub. See omakorda peletab niigi väheseid pedagooge koolist minema.
Olukord on Eestis muutunud nii keeruliseks, et raske on näha lootuskiirt. Ühtne kool ei ole enam plaan paberil, meil on juba õpilased läbisegi nii paljudes koolides ja piirkondades. Ja olukord eskaleerub. Meil Tapal pannakse peagi eesti ja vene kooli õpilased kokku. Enamik inimesi ei oska selles näha murekohti – on ju vene kodukeelega õpilasi ennegi Tapa eesti koolis õppinud. Aga erinevus on olemas – kui siiani õppisid eesti koolis ainult need õpilased, kes ise ja kelle pered olid eesti koolis õppimisest huvitatud, siis peagi saabuvad eesti kooli ka need, kel jagub eesti keeles õppimise suhtes peamiselt põlgust. Ei, ma mitte oleta (ehkki see oleks väga loogiline oletus), ma olen suhelnud ka kohaliku vene kooli noore eestikeelse õpetajaga, kelle initsiatiiv ja püüded on põrkunud vastu külma ja tuima vastumeelsuse seina.
Õpetada klassi, milles on palju muu kodukeelega õpilasi, on ääretult raske. Aga õpetada klassi, milles on hulk õpilasi, kes väljendavad lausa vastumeelsust riigikeeles õppimise suhtes – see ei ole mitte ääretult raske, vaid see on lausa lootusetust tekitav.
Miks me teeme seda oma õpetajatele, miks me teeme seda oma lastele? Kuidas on õpetajal sellises keskkonnas võimalik hoida õpilaste koolirõõmu ja motivatsiooni.
Eesti on muutumas Saksamaaks, Rootsiks, Prantsusmaaks, Ameerikaks – riikideks, mille hoiatavad näited on meil olnud juba ammu olemas. Aga me ei näe neid. Me ehk mõtleme, et need on ju meie omad koduvenelased. Jah, on küll, aga me kõik teame, et nende hulgas on ka suur hulk inimesi, kelle puhul „meie omad” tähendab ainult geograafilist asukohta, nende süda on mujal, nende arusaamad meie omadest väga erinevad. Eks me loodame, et me suudame noorema põlvkonna ümber kasvatama, püüdma peaks. Aga eks seda ju on lootnud ka sakslased, prantslased, rootslased. Natuke see õnnestub, aga sellel on oma hind.
Mis Eestis on erinev – meid on ääretult vähe. Alla miljoni. Ja kõik see toimuv ei ole ohuks ainult meie rahulikule koolikeskkonnale ja õppekvaliteedile, toimuv on ohuks ka meie kultuurile ja isegi keelele.
Eesti iive kahaneb, muulaste sisseränne suureneb. Mured ei ole ainult koolis, need on ka ühiskonnas laiemalt. Eestlasi oleks rohkem vaja. Aga sellest teemast ei tohi üldse rääkida. Meil on riigis teemad, mille probleemsusest rääkimine ei ole populaarne. Üks on näiteks ülemäärane metsaraie, teine sisserändega kaasnevad probleemid ja kolmas iive.
Näha oma kodumaad võõrkeelestumist ja meie oma inimeste kaugenemist oma kultuurist on väga valus. Mõnikord on raske mõista, kuidas suurem osa inimesi seda kõike nii rahumeeli ja muretult pealt vaatab või nende probleemide suhtes nii ükskõikseks jääb. Ehk on mingi positiivne pööre veel siiski võimalik. Lootma peab.
