“Meie kultuuris on aina rohkem teemasid ja valdkondi, mida varsti enam ei tunnegi keegi piisavalt. Kogu süsteem on liiga kaldu vajunud ning oleks väga vaja tugeva visiooniga haridusministrit, kes suudaks taastada võõra ja oma tasakaalu meie oma riigile vajaliku järjepidevuse tagamiseks. Rektorid, dekaanid ja teised otsustajad, kellele on ülikoolide seadusega antud tugev autonoomsus, ei näi seda tegevat. Pigem jääb mulje isegi vastupidisest.
Mida aga loota ministeeriumist, mis ühe oma hariduseesmärgina näeb hoopis eesti laste kahesuunalist keelekümblemist üldhariduskoolides? Kas on keegi haridus- ja teadusministeeriumi ametnikest või ministritest võtnud endale südameasjaks edendada ja tugevdada eesti keele positsiooni haridussüsteemis ajal, mil ingliskeelsus sõna otseses mõttes sööb eestikeelsust välja? Ei ole märganud! Kõikvõimalikes strateegiates ja kavades on peamine mure ikka see, kuidas välismaalased eesti keelt saaksid paremini õppida. Kuidas aga eestlased eesti keelt saaksid paremini õppida? Kuidas ja kus eesti lapsed üldse saaksid eesti kultuuri sisse kasvada, kui puuduvad süsteemsed eesti kultuuriloo ja kirjanduse tunnid, eesti rahva ajaloost on raske saada terviklikku ülevaadet ning eesti keelt on tunniplaanides vähem kui võõrkeeli?”
