“…Lõputud haridusreformid on aastaid murendanud eesti identiteedi alustalasid. Millest koosneb üks rahvas? Suures osas just ühisest kultuurikogemusest ning kultuurilisest järjepidevusest. Eesti kultuur tugineb suuresti kirjakeelele, meie kultuur on kirja- ja keelekeskne. Eesti kirjandus on sealjuures üks põhilisemaid eesti identiteedi alustalasid. Praegune õppepraktika ei anna aga õpilastele selgeid ja ülevaatlikke teadmisi eesti kirjanduse ajaloost, tüvitekstidest ja olulistest autoritest. Põlvkondi ei ühenda enam samad tekstid ja need ei ühenda enam ka sama põlvkonda, sest koolidest ei tule ühiste teadmiste ja lugemusega lapsi, mis on ühtse kultuuriruumi toimimise vältimatu eeldus. Praegune hariduspraktika on üsna selgelt eemaldunud meie hariduse suurkuju Peeter Põllu ühtluskooli ideest, mille mõte on pakkuda kõigile lastele ühesugune hariduse raudvara, mis annab «rahvuskultuurilise koostegevuse ja arusaamise oma kodanikukohustest», nagu Põld ise sõnastas…”
