“…Tasuks kaaluda ukraina laste õppimist eraldi klassides, oma emakeelsete õpetajate juhendamisel. Me ju ometi usume endiselt, et sõda saab varem või hiljem läbi ja need lapsed saavad koju tagasi pöörduda. Kooliharidus ei peaks neid seega ei vene ega ka mitte eesti keelde «pöörama». Võõrkeelena eesti keele õpetamine tuleb muidugi ikka kasuks, sest Eestis sõjapaos olles läheb seda vaja. Pealegi viivad nad kunagi koju tagasi pöördudes kaasa meie kauni keele ning Eesti saab endale sõpru, kellega koos suuri asju ette võtta, olgu siis kultuuri, majanduse või mõnes muus valdkonnas. Nagu praegune olukord Ukrainas näitab, võib sõprus olla paksemgi kui veri…”
