Pean ütlema, et ma lihtsalt ei mõista, mida paljud tänapäeva eestlased – mu kaasmaalased – soovivad. Et kuidas nad tegelikult aduvad seda maailma, milles me elame. Või siis kuidas me oleme vaimselt jõudnud sellesse n-ö asendisse, milles nii väga mitmed eestlased tänapäeval asuvad.
Venemaa ja suur osa venelastest on meid halvasti kohelnud. Tuhande aasta eest vallutasid venelased Ugandi maakonna põhjapoolse keskuse Tarbatu. Jüri Uluots luges omal ajal üles kõik need väga mitmed korrad, mil peninukid siinmail laamendasid. „Sarnast pole teist maailmas jõhkral veretööl,“ kirjutas Marie Under.
Venelaste hulgas leidub ilmselt ka mõni inimlikum isend või koguni mitmeid, umbes nagu ma peaksin siin end kuidagi välja vabandama. Ent tegelikkuses rikkusid venelased ja bolševikud minu elu paljuski ära. Mina küll ei tahtnud sündida maapaos. Mind jäeti ilma üleskasvamisest õitsvas vabas Eestis. Kõigest sellest jäeti ilma ka tuhanded eesti lapsed – minu eakaaslased, kes Siberisse küüditati. Kogu eestlaskond jäeti ilma vabast Eestist.
Eesti territooriumile tungivad venelased naelutasid rakettrelva mürsukilluga mu isale pähe tema sõjaväekiivri ja haavasid teda korduvalt erinevates lahingutes. Ta kandis mürsukilde oma ihus elu lõpuni. Koos paljude teiste eesti meestega. Enne teda tuli mu vanaisadel venelasega võidelda.
Aastakümneid valitsesid Eestit Vene asehaldurid ja nende eestlastest sabarakud. Järjekordade etteotsa asetasid end needsamad Vene sõjaveteranid, kellest varem juttu oli. Pagari tänaval piinasid NKVD sadistid eesti naisi, meestest rääkimata. Vene sõdurid lõikasid naistel rindasid maha, nagu nad nüüd ka Butšas roimasid toime panid.
Mina ei tunne end mugavalt ei poes, kuuldes vene keelt (igal pool mu ümber) – Ukraina ahistajate keel ikkagi – ega ka mitte siis, kui liiguvad ringi suuremad isaste slaavlaste kambad.
Miks neid inimesi vägisi „lõimida“ tuleb? Miks tuleb neile vägisi eesti keelt õpetada? Eestis elavad venelased üldistusena on midagi hullemat kui Donetski ja Luhanski omad, kes juba Krimmi annekteerimise aastal sealseid ukrainlasi raudkangidega peksid. Eestis elav venelane – eriti just see, kes eitab ajalugu, kes on siin kogu aeg elanud viienda kolonnina, kui tsiviilokupant – on minu jaoks midagi hullemat kui Ukrainas märatsev Vene soldat, sest Eestis elav venelane on meie isiklike kannatuste otsene põhjustaja ja vahend.
Miks on vaja neid eesti keele kaudu Eestiga igaveseks ajaks siduda? Miks me just sellest materjalist tahame „eestlasi“ vormida (mis on tegelikult võimatu, kuna nad jäävad enamasti edasi oma linnaosadesse elama Lasnamäel ja Brighton Beachis ja Londongradis, kompaktse mittelahustuva massi ehk kogukonnana)? Vaadake, kuidas soomerootslane (endine valitseja) pole nõus päriselt soomestuma?
Kesk-Aasia riikidel õnnestus alates perestroika ajast end suuresti dekoloniseerida (need sealsed venelased rändasid enamasti ise välja). Balti riigid on nendega võrreldes aga raskesti seletatavalt iseäralised.
Kas me pole siis tõesti võimelised omaenda inimeste baasil järelkasvu tagama? Kas tõesti tuleb eestlaste lastest teha integratsiooni eksperimendi tööriistad (milles nad ise praktiliselt kaasa rääkida ei saa), nagu Triin Teramäe nii tabavalt kirjutanud ja öelnud on? Eriti veel, kuna suur vasakpoolne, ideoloogiline ja õhinapõhine lõimumisprojekt on olnud algusest peale määratud läbi kukkuma? Kes võttis ette selle võimatu projekti, ja miks? Kes seda meile peale surub, nii et veri ninast välja? Miks? Miks me peaksime seda tahtma? Eriti veel kui lihtne matemaatika näitab, et me ei suuda seda tegelikult läbi viia? Mulle isiklikult ei sobi utoopiline mõtlemine ja Udumäe kuningateks olemine. Veel vähem meeldib mulle meie n-ö päritoluallika solkimine.
90. aastatel muide avaldati artikleid ja arvamuslugusid, kus kirjeldati sellist Eestit, kus elab üksnes n-ö hübriidinimene. Poolvenelane-pooleestlane. Või siis õigemini eestlane, kes on minetanud paljuski eestlaseks olemise. Selline saumikseriga tekitatud ebamäärane ollus … Uljas uut sorti inimene.
Teemat natukene nihutades: kes siis soovib sunniviisil omandada väikerahva keelt? Ma ei hakka siin pikalt kirjutama paljude eesti keelt mitte omandanud venelaste aastakümneid kestnud lugupidamatusest. (Minu arust on see hoopis hea, et see nii läks).
On see (Õppigem eesti keelt! Käsime!) nüüd siis mõnede eestlaste soovunelm püüda olla ülbelt uhke? Et nemad tulid siia ja vallutasid meid ja võimutsesid siin, nüüd aga näitame neile koha kätte? Sundimisel pole elus aga reeglina häid tagajärgi. See pole kuidagi soov lömitada siinsete vene kolonistide ees, mina lömitamist ei praktiseeri. Hoopis: mida rohkem me võitleme selle mõtte vastu, et neid tuleks mingisuguse veidra loogika alusel igavesti Eestiga siduda, seda parem.
Miks jumala pärast püüda meid anastanud inimestest – roimareist – eestlasi vorpida? Kust selline fantaasia, ja milleks, suisa nui neljaks? Minu arust on see loomuvastaselt käituvate („läänestunud“?) inimeste ebavääriline kinnisidee ja napakas projekt. Juudid ei püüdnud ju ometi Dachau vangivalvurite peredest juute luua ja tekitada! Integreerumine anastajatega – see ei ole väärikas käitumine. Ukrainlased suhtuvad venelasesse kui okupanti, miks siis meie mitte? Kas meie ajalookogemus tõesti erineb nii väga ukrainlaste omast?
Rein Taagepera kirjutas Õhtulehes äsja, või rääkis Õhtulehele, et Venemaa võib tuleval aastal või millalgi lähitulevikus tuhandeks killuks pudeneda. Venelase õige koht on tema kodumaal (algupärases kodukandis), mitte pisikeses niigi ohustatud rahvuskultuuriga Eestis. Või siis kusagil mujal (Euroopas või Ameerikas või kus tahes, aga mitte siin. Nad on meile ju palju halba teinud, kuid ei tunnista seda).
Prantslase õige koht on Prantsusmaal, mitte Marokos. Inglase õige koht on Suurbritannias, mitte Indias. Ja tegelikult võiks India migrant seal Suurbritannias kolida samuti tagasi oma päritolumaale. Rahvuskultuuride ja eriti veel põlisrahvaste olemuse deformeerimine on minu arust kuritegelik.
Kas eestlased on ajupestud, arad, või on neil lihtsalt pikad juhtmed? Kas oleme tõesti oma olemuselt vääritu rahvas? Eriti mis puutub eestlaste nn juhtidesse? Seega: suutsin siinses kirjatükis palju küsimusi esitada.“
