Mitme meie suuremate erakondade kõneisikud – sisuliselt on nad oma olemuselt neoliberaalsed – püüavad energiliselt jätta muljet, nagu eesti keele õpetamine Eestis elavate venelaste (ja teistele Nõukogude okupatsiooni ajal siia asustatud rahvaste) lastele võiks meid kuidagi päästa tulevikuohtudest. St: sel viisil tahetakse oma arust vähendada ekistentsiaalseid ohtusid eestlastele ja meie riigi julgeolekule, või nii need kõneisikud vähemalt väidavad. See mõttekonstruktsioon, mida edendab aktiivselt näiteks haridusminister Tõnis Luukas, on tegelikult viltune ja vigane. Mina näen selles nö “maagilist mõtlemist” ehk soovunelmat, mida usaldada ei saa.
Eesti keele pealesurumine noortele venelastele:
– annab signaali, et soovime okupatsioonitingimustes Eestisse “kuhjunud” venelaste siiajäämist igaveseks ajaks, ega tahagi vabaneda sellistest venelastest-slaavlastest-muulastest, kes on meie suhtes erakordselt halvasti käitunud ja on meile oma hoiakutega ka praegu kardetavad või siis potentsiaalselt kardetavad;
– ei muuda Eesti julgeolekusituatsiooni paremaks, ja eriti mitte lähiajal, vaid hoopis vastupidi;
– ei saa sündida venelastega samas klassiruumis viibima sunnitud eestlastest koolilapsi suuremal või vähemal määral traumeerimata ja meie huvisid ning võitlusvaimu kahjustamata;
– nurjab paljude eestlaste siiani eksisteerinud soovi ja võimaluse elada reaalses elus lahus meid okupeerinud rahva liikmetest;
– kahjustab arvestatavalt eestlust;
– kutsub paljudes venelastes esile trotsi (mille kohta võib küsida, kas nii teha on tõesti mõtekas, st on see ikka kasutuselevõtmiseks kõlbulik ja tark tegu?);
– muudab eesti kultuuri olemust ja jätkab eesti kultuuri venestamist, nii nagu meid ei oleks siiani piisavalt venestatud.
Julgeolekohtudest, ilma keerutamata
Mis kujutab endast üht primaarset ohtu Eesti julgeolekule on latentse viienda kolonni viibimine meie maal – st venelaste massiline Eestis asumine, ehk lihtsalt nende siin elamine, seni kaua kui nemad või siis paljud nendest näevad asju drastiliselt teisiti, kui meie. Seega: ca. 900,000 vananeva ja ka muidu nõrgeneva demograafiaga eestlast versus rohkem kui 300,000 venelast, kelledest vaid mingisugune murdarv on jäägitult lojaalne eestlastele, Eestile ja eestlusele. On raske või isegi võimatu öelda – seni kaua kui me seda korralikult ei uuri – kui suur osa Eestisse hiljuti saabunud ukrainlastest või siis “ukrainlastest” on venemeelsed ja kui mitmed neist on tegelikult vene agressiooni vastased. Igatahes kasvab pöörase tempoga Eesti slaavistatus. 90. aastatel arvasime, et sellele saab nüüd pidur pandud, kuid ei. Kolmandatest rahvustest muulaste küllaltki intensiivne sisseränne eestlaste kodumaale Euroopa Liidu egiidi all ja teiste – juba meie endi – vigade tõttu kujutab endast sellele kõigele lisaks veel kolmandat ning omaette probleemi.
Karta on, et vajadus rääkida Eestis elavatele koolilastele tõtt meie ajaloo kohta tuuakse ohvriks äsja välja kuulutatud plaanile hakata vorpima väikestest venelastest eestlasi, mis küll õnnestuda ei pruugi.
Enne kui üritame venelasi eestistada ja neid assimileerida vene laste kaudu, tuleks süveneda sellesse, kui edukalt või halvasti sellised muulaste assimileerimise programmid on õnnestunud teiste Euroopa riikide tegelikkuses.
Kõigepealt tuleb aga tähelepanu juhtida sellele, et islamlased Rootsis ja pakistaanlased Suurbritannias – kui tuua vaid paar näidet – viibivad nois riikides reeglina legaalselt, ega pole kunagi neid maid okupeerinud ega koloniseerinud, erinevalt Nõukogude Liidu kodanikest, keda möödunud sajandil Balti riikidesse massiliselt sisse veeti ja siia meelitati. Viimastest õige mitmed olid punaarmeelased ja tšekistid, ehk kõige otsesemad süüdlased Eesti iseseisvuse hävitamises ja meie rahvale suurte kannatuste tekitamises.
Garanteerin, et koalitsioonivalitsuse plaani tõttu hakatakse rõhku eemale nihutama sellest, et bolševikud (loe: okupatsiooni siin olnud ja siia saabunud venelased, koos nende eestlastest otseste abilistega) siin kunagi üldse midagi halba toime pannud on. Sel moel välditakse piinlikuse tunde tekitamist väikestes venelastes, kuid samal ajal ei saa noored eestlased täit ja tenseerimata tõde teada Nõukogude okupatsiooni tegeliku olemuse kohta, vähemalt mitte meie riiklike koolide kaudu.
Kuidas viies kolonn välja näeb
Tulles tagasi viienda kolonni teema juurde: mis asi see siis konkreetselt on? 5. kolonn on ühe riigi territooriumi piires eksisteeriv vaenlase salajaste poolehoidjate kontingent. Eesti on ju vaenujalal Putini Venemaaga, saates relvi ja laskemoona ukraina vabadusvõitlejatele, ning taunides venelaste agressiooni Ukrainas ja teisalgi.
Vene Föderatsiioni režiim on kestvalt vaenulikult meelestatud Balti riikide suhtes, ilma et me sõjajalal Venemaaga otseselt oleksime. Ent nn hübriidsõtta oleme me kindlasti juba kistud. Mitte meie ei ole selle tee valinud.
Balti riikides avaldavad mitmed “vene keelt kõnelevad” inimesed (lihtsam ja ausam on küll lihtsalt öelda venelased) avalikult poolehoidu Eesti, Läti ja Leedu territooriumeile okupatsiooni ajal püstitatud punaste tärnidega tankidele, Lenini kujudele, ja “vabastaja” monumentidele, eriti teatud tähtpäevadel. Suure tõenäosusega on neis asjus aktiivsust üles näitavad inimesed vaid jäämäe tipp. Selles seltskonnas on Georgi lint Eestis endiselt populaarne, ka kui neid linte viimasel ajal igaks juhuks rohkem koduses laekas hoitakse, selmet neid eksponeerida. Poolehoid Venemaalt pärinevale nn “surematu polgu” propagandaaktsioonile pole kusagile kadunud, ega kao niipea.
Kui mõelda end tagasi aastasse 1940, mil NSV Liidu juhtkond ja sõdurid koos siinsete kaasajooksikutega Eesti riigi kukutasid, hävitasid ja meie rahva ning territooriumi õigusvastaselt Vene impeeriumi külge annekteerisid, siis meie hulgast hiljuti lahkunud ajaloolane Enn Tarvel kirjutas teoses: “Eesti rahva lugu” selle kohta järgmist: “Pärast (baaside lepingu) sõlmimist olid rahul ja vaimustatud kommunistlike kalduvustega ringkonnad ning suur osa vene elanikkonnast”.
- kolonn on siis ühe riigi territooriumil (näiteks Ukrainas, Eestis või Lätis) elavad teise riigi kodanikud, ka nn halli passi omanikest paljud, ja Eesti kodakondsuse kerge vaevaga kätte saanud isikutest mitmed, kes kas tegutsevad meie idanaabri huvides, või pooldavad idanaabri sõjategevust ja imperiaalseid ambitsioone. Seda siis mitte ainult Ukraina, aga ka Vene mõjusfäärist 30. a eest minema lipsata suutnud Balti riikide suhtes. Seda viiendat kolonni Eestis on nimetatud ka tsiviilgarnisoniks, tulenevalt faktist, et praeguse Vene Föderatsiooni eelkäija NSV Liit okupeeris Eesti Vabariiki enam kui pool sajandit, ja okupeerib jätkuvalt Petserimaad ning kolme Narva jõe tagust Eesti Vabariigi valda. Tollal asustati sadu tuhandeid muulasi Eestisse õigusvastaselt, pidades silmas rahvusvahelist õigust ja Eesti oma seadusi. See õiguslik ehk juriidiline asja aspekt on väga oluline.
Ohust, mida Eesti ja sisuliselt kogu lääneriikide “establishment” ei soovinud näha 30. aasta eest
Taasiseseisvudes 30. a. eest ei adunud suurem osa eesti poliitikuist Venemaa taaskordse militariseerumise hädaohtu, peaaegu üks raas, ega julgenud võtta profülaktilisi meetmeid kasutusele, vähendamaks kõnesolevat 5. kolonni ohtu eestlastele ja meie maale. Küsimus on peamiselt just selle latentse viienda kolonni hirumäratavas suuruses ehk inimeste arvus.
Siinkirjutaja juhtis 90. aastate algul MTÜd nimega Dekoloniseerimise Algatuskeskus, mille mitmeid hoiatusi eesti juhtidele ja siinsetele erakondadele tollal süstemaatiliselt ignoreeriti, ning kelle avaldusi eesti meedia valdav osa vaevalt ning harva ära tõi. Siis oli Venemaal võimul ikka veel Boris Jeltsin, ja niisiis loodeti tollal nähtavasti parimat. Tulevik nägi noil päevil meie ja “vaba maailma” juhtidele üldiselt (kuid ennast petvalt) helge välja. Lääs võidutses, olles “kurjuse impeeriumi” oma arust nokauti löönud.
Eestis kogunesid deržaavasse uskujad aga endiselt ja massiliselt Tõnismäele ja nüüd siis viimasel ajal Kaitseväe kalmistule Tallinna Filtri teel. See näitlikustab kõige ilmekamalt, kuivõrd aia taha Eesti Vabariik paljudes küsimustes paraku läinud on: just Kaitseväe kalmistule kogunevad mitu korda aastas “Mansoni perekonda” kuuluvad liikmed, piltlikult öeldes. Charles Manson oli peast põrunud fanaatik, ja seda on ka Vladimir Putin koos oma putinistidega.
Lääne ja ka meie juhtfiguuride sinisilmsus kestis Krimmi okupeerimiseni venelaste poolt a. 2014, kuigi hoiatusmärgid Putini olemuse ja kavatsuste suhtes olid nähtavale tulnud juba aastaid enne seda. Saksa, Prantsuse ja veel mitme Lääne Euroopa riigi juhid ning vana Henry Kissinger ei taha tänapäevani oma silmi tegelikult uskuda, ja käivad Putinil peost söömas. Olukord vaprate ukrainlaste jaoks on äärmiselt tõsine. Kuid isegi keskelt läbi vasakule kaldu olev Euroopa on mingisuguses ulatuses ärevile aetud, kuigi pooleldi ka uinuvas või siis ebamäärases olekus. “Et see karikas meist vaid mööda läheks, me peame Putini muredega arvestama”.
Balti riikide inimesed elavad aga otse podiseva vulkaani kõrval, umbes nagu Pompei elanikud enne Vesuuvi suurt purset aastal 79. Viienda kolonni olemasolus tuleb näha viitsütikuga pommi, mis tiksub vaikselt, kuni üks või teine katalüsaator selle varem või hiljem tööle rakendab. Õige lahendus oleks olnud ja on endiselt tolle viienda kolonni suuruse süstemaatiline ja arvestatav vähendamine siin meie maal.
Paljude venelaste psüühika on praegu hästi sassis. Jutt ei käi siin üksnes venelastest Eestis, vaid venelastest kõikjal.
Kui otsida paralleele ajaloost, siis sakslased (või siis sakslaste enamus) arvas ajavahemikus ca. 1933-1943, et nendele kuulub õigus Euroopat valitseda, ja et nad ka suudavad seda. Sakslased tekitasid oma megalomaaniaga väga palju kahju eurooplastele, eriti aga Ida Euroopa elanikele, ning seda kahasse venelastega. Eestlastele tõi nn Vene mõjusfääri sunnitud sattumine kaela mitte ainult meie riigi hävingu, aga ka kataklüsmi üldisemat. Tegelikult oleme me Vene mõjusfääri varemgi mitusada aastat otseselt kuulunud. Nüüd – venelaste kallaletungi tõttu Ukrainale – on jõudnud kätte otsustav aeg end Vene mõjusfäärist lõplikult lahti haakida, selle asemel, et püüda vene peresid kuidagiviisi massiliselt eestindada, mis kujutab endast võimatut ehk lihtsalt üle jõu käivat ülesannet.
Kuidas näeb välja tegelik rahvuslus, ehk eestlaste huvide kaitsmine?
Saksamaa ja Vene üldsused – eriti aga venelased – on eestlastele kohutavalt palju ränkasid kannatusi põhjustanud. Esitada tuleb põhjendatud küsimus: miks peaksime me jumala pärast kippuma just seda paljuski jubedat seltskonda enessese integreerima ja assimileerima? Kui oleks kangesti vaja mingisuguseid muulasi Eestiga siduda, mida siinkirjutaja väga ei soovi, kas meil siis paremaid kandidaate kusagilt tõesti leida ei ole? Miks Eesti poliitikute ladviku enamus seda düstoopilist utoopiat siis üldse soovib?
EKRElane Henn Põlluaas, kelle teistest seisukohtadest mõned kohe päris õiged on, sai minu peale hiljuti teravalt pahaseks, kui laitsin maha kavatsuse hakata vene lastele intensiivkorras eesti keelt õpetama. Kordan: väga palju õigem valik oleks viitsütik lõhkelaengust eemaldada, vähendades arvestatavalt Eestis elavate venelaste arvu. Ühes tulevases selle siinse käsikirja katkendis tuleb juttu sellest, kuidas või siis milliste abivahendite kaudu on võimalik Eesti riigi vastaste arvu elimineerimise eesmärki meie maal konkreetselt saavutada.
Venelaste massi Eestisse põlistamise tee on valestrateegia, mida Eestit juhtivad neoliberaalid meile suureks kahjuks välja haudunud on.
Ja ka see pole vähetähtis: seni kaua kui end sini-must-valgega ehtivad poliitilised parteid seda ideed propageerivad (“õpetame vene laste massile eesti keelt, kasvõi nui neljaks”), on väga raske sellise ideoloogiaga erakondi rahvuslike huvide kaitsjaiks päriselt pidada. Eesti vajab tulevikus uut, mõistlikut ja praegusest julgemat rahvuslikult häälestatud juhtide põlvkonda, mitte libarahvuslasi meie riigi eesotsas, oma silmaklappide, valearvestuste ja selgrootusega.
Jätkub
